Heinaaeg on ikka kasin, nobedasti niidab masin! - ütleb lasteraamat "Sul on teha mehetöö"

Vabandan, et pole olnud mahti kirjutada, suveõhtud-päevad on lihtsalt nii kiired ja toimetusi täis.

mellpoiss kirjutas:

Noh, mis öeldi siis??

Naistele meeldis! "mis täristad siin?" " ma loodan et see väga kallis polnud" " kas sellega tohin mina ka sõita" "mis asi see siis õieti on(mis marki)?" - olid esimesed kommentaarid ja küsimused, täpselt sellises järjekorras. Olin oma salategemisi hästi varjanud, ei aimatud, et olin õhtuti mingit uut masinat putitamas.
Sõbrad kelle juures olen Rigaga käinud on kiitnud. Pidasin lubadust ja enam ühtki neljarattalist risti oma kaela ei võta - samas retrohõngulisest tehnikahaigusest paranemist ei olevat näha, sümptomid on lihtsalt uued.

Iseendal hea tunne sees, tänaseks päevaks on ligikaudu 100km Nõmme tänavaid mõõdetud, sõites on endiselt tuju hea. Ilmnenud on mõned hädad, mis vajavad kõrvaldamist, et igapäevakasutus jätkuvalt meeldiv oleks:
Lekkiv paagikraan, mis remondile ei taha alluda ning pikalt seistes karteri täis tilgutab
Kulunud sidur - välishammasratta suur lõtk pöörleva rummu suhtes tekitab ülekandes häirivat müra.
Tagapidur, mille konn paistab olema liigpehmest materjalist tehtud ning tugevama pidurduse korral järgi annab.
Ja täiesti lambist hakkas ilmnema tulede kaudu massi leke, mis aegajalt mootorit tahab välja sureteda, mis muud kui diood vahele.

Et mõni pikem sõit või retk ette võtta oleks vaja veel hankida rattapump, siselohvi apteek, varukontaktid ning kondensaator. Taasavastasin enda jaoks ka jalgratta "perevõtme" see leidis koha sadula alla koos muu vajaminevaga. Kütuseks kasutan väikemootori bensiini, puhtam põlemine, praktiliselt kütuselõhnata ja kindla kvaliteedi ning omadustega. Kiivriks on tänapäevane "munakoor" mille sõber soovitas kütusepaagiga ühte tooni värvida - pidi paremini sobima.



Sõidukorda seadmise peatüki lõpetuseks.
Lugejatele võib fotode põhjal tunduda, et milleks oli vaja mul seda heas komplektsuses Rigat üldse laiali võtta ja "üle käia" - piltidelt tundub asi alati parem, tundus ka minule kui seda sääreväristajat esimest korda ekraanil nägin. Lähemal uurimisel tahaks see masin ikkagi korralikult üle tegemist, kui siinse foorumi teenelisi nokitsejad eeskujuks võtta on tegemist küllaga.
Hoian selle seinalehe lugejaid kindlasti asjaga kursis!

Nädalavahetustel olen üsna palju linnasiseseid sõite teinud. Otustasin, et võiks ka kolleegidele ühel päeval oma säärekat tutvustada. Tegelikult käis mulle üks mees juba pikalt pinda, et ma tema nostalgiapilliga kohale tuleks.
Läksin siis hommikusel tipptunnil teele, kahjuks kaugele ei jõudnud. Ühel pikemal langusel Pärnu maanteel kerkis kiirus üsna suureks, pidurdasin mootriga - järsku käis korralik raks, järsk kiiruse langus siis teine pauk ja nõnda raginal ma teeveerde jäin.
Mõlemad ketid olid puruks.



Polnudki muud teha kui lükkasin Riga lähedalelava sõbra vanaema hoovi, panin aiaposti külge lukku ja lippasin koju. Tööle läksin autoga.
Õhtul tõin oma mootoriga "jooksuratta" garaazi. Selge oli et mõlemad ketid tuleb edasiste probleemide vältimiseks ära vahetada. Katkirebitud lülid, paindunud lülid jne. ei luba neid kette vastutusrikastes kohtades kasutada. Kahest kokku saab ehk ühe tagavara sääreka pedaaliketi teha.
Korralikult oli räsida saanud ka väntade keti pinguti, tagarummul olid visuaalsed kahjustused.



Juurdlesin, miks nii läks? Ilmselt oli uus kett oma esimese loomuliku pikenemiseni jõudnud, pingutanud ma teda vahepeal polnud. Suurelt kiiruselt mootoriga pidurdades, viskas ilmselt keti tagurpidi pingesse ja maha ta tuligi. Edasi oli juba Stalingrad.

Tööl sai siiski paar nädalat tagasi säärekaga ära käidud. Uskumatult palju rõõmsaid nägusid ja nooruspõlve meenutamist...
Ehk sai mõnele mehele väike pisik sisse aetud

Tegijal ikka juhtub.
Ilmselt see lugu ikka vale pingsuse tagajärg on.
Tunde järgi usaldusväärsem Tšehhi jalgrattakett on ka Kloostrimetsa poes täitsa saadaval, ise kasutan ja ei oska kurta.
Järgmise sammuna soovitaksin juba "mopeediketi" tarvitamist (mis vähe jämedam on), pingsuse jälgimist ja muidugi ketijooksu korralikult paika ajamist. Kui kerge jalgrattakett ikka külgedele "tilbendab" ju ta siis ükskord ennast ikka maha sätib.

Et kõik Riga kallal tehtud nikerdused kirja saaks tuleb nüüd veidi ajas tagasi minna. Mõned pildid eelmise aasta tegemistest ja pisut juttu ka juurde.
Mäletatavasti toimus Üsse2011 raames peale katusetöid, teisel päeval ka seltskondlik workshop minu võrri siduri teemal. Meelise soovitusel keerasime peale survevedru ja Jaani juhatusel pesime nitrolahustiga friktsioonkatteid. Remont oli edukas ja sõit koju kulges viperusteta. Kuid mingi aeg sügisel hakkas sidur jälle libisemise märke näitama.
Tõin Kloostrimetsast kaks kotikest "siduriklotsidega" ja alustasin töödega. Kui alumiste suurte klotside täpsus oli enamvähem, siis ketta sisse minevad oli küll "pisut" mööda:



Klotside materjal tundus väga pude, paar klotsi olid juba enne paigaldust katki:



Lisaks sellele oli klotside paksus erinev, mitte natuke vaid ikka palju, kõikumine oli vahemikus 0,05 - 0,2mm. Ega ma ei osanud kuidagi müüja peale pahane olla, teada värk, et venest tulev kraam on kehva kvaliteediga.
Sel korral jätsin siduri laiali ja käisin jälle poeringil, ning ostsin komplektse uue ketta - see tundus oluliselt parema kvaliteediga ja klotsid istusid tihedalt.
Panin oma värske siduri kokku ja tahtsin kohe prooviringi teha, paraku oli enne ikka tükk maad tühja lükkamist kui uus sidur haakima hakkas. Kirjutasin selle värskete ja ebatasaste klotside ja ketta arvele. Pärast pikemat ringi hakkas sidur korralikult tööle ja vajas vaid järelreguleerimist.

Mingi aeg hiljem võtsin huvi pärast kaane maha ja uurisin, kui palju siis uus asi sissetöötanud on, pilt oli selline.





Läikivate, reaalselt kandvate pindade ala on ikka veel päris väike. Hilisematel sõitudel töötas sidur korralikult, vaid käivitamisel teinekord libises.
Kui eelmise aasta lõpus 27. detsembril Maanteeametisse sõitsin toimis asi veel talutavalt, nüüd veebruaris Mopeedur-5a. üritusel oli libisev sidur jälle päevakorral

Ma pole praegu sidurit veel lahkama hakanud aga ennustan, et asi on väsinud või kuuma saanud survevedrus, mis tuleb lihtsalt välja vahetada. Mingi kõhutunne ütles, et millalgi vedru vahetuseks läheb - nii ostsin ma muude pudinate hulgas eelmise aasta sügiseselt Tagadi laadalt ühe värskema välimusega sidurivõlli koos vedruga. Kui vana võll ja vedru mootorist välja saavad, üritan mingi katse abil proovida kas vedrude tugevus ka erineb.

Kõik tuttavad, kes omavad mitut(üle kahe) hobiautot on tõdenud, et tegelikult saab neist hooajal sõita vaid üks- või äärmisel juhul kaks. Ülejäänud seisavad nukralt hoiupaikades, sest peaks olema töötu miljokas, et kõik tehniliselt sõidukorras pidada, pluss TÜV ja kindlustus kogu aeg peal hoida.
Mopeedidega on mõnevõrra lihtsam. Olen kellegi suust kuulnud, et kui 15 minutit nokitseda on tulemus juba silmaga näha! Tõsi, mida lihtsam aparaat, seda enam on pisiasjadest rõõmu. Aga sõidutunde saavad nad ikka vähevõitu.
Üle paarimasinalisi mopeediparke(kollektsioone) omavad foorumlased teavad imselt hästi, et sõitma viiakse ainult mõni üksik lemmik, või siis äsja kevadeks valminud eksemplar. Hobi peamine väljund on ikka rõõm protsessist. Valmis tulemuse nautimine peaks olema lisarõõm, mis kannustab uutele väljakutsetele. Paraku langetakse müstilisse projektide nõiaringi, kus sõidurõõm jääb olulisuselt viimaseks .

Eelnenud mõtisklus on vanamopeedinduses veel algaja rohelise inimese nägemus, miks meie kaherattalised teenimatult vähe kasutust leiavad.

Põhjus võib olla ka üksikus pisiasjas, mis reaalse kasutamise ebamugavaks teeb. Minu Rigal oli üks viga, mis üpris tõsiselt häiris. Lekkiv kütusekraan tilgutas karteri täis. Selle vältimiseks eemaldasin enne pikemaks seisma jätmist kraanilt vooliku ja lükkasin asemele kummikorgi. Selle pideva maha-peale nätsutamisega hakkas vooliku ots tükke eraldama ja need omakorda kippusid karbussi ummistama. Esimene samm oligi motopoest voolikuvahelise sõela hankimine. Näotu made in china plastikkuubik oli kasutusel tegelikult alates esimestest pikematest sõitudest.
Teine katse oli otsida ja remontida üks korralik pidav kraan. See ei õnnestunud, isegi päris paljulubavad algmaterjalid ei jäänud pärast remonti pidama.
Viimane tilk karikasse oli külmast hapraks muutunud Hiina junni purunemine sel talvel. Juhtus see sobivalt Üssel, kus metallikastides nii mõndagi inspireerivat võib leida. Nii saigi tehtud üks ümberehitus, mis autentsust oluliselt ei muuda. Idee Üssel käinud konsiiliumilt:



Asendasin veerandpöörde kraani vanematel säärekatel leiduva kraaniga. Ilma reservasendita lihtne kraan on töökindla ehitusega, teisest tavapärasest kraanist tehtud vahetükiga sobib ta ilma paaki vahetamata igale masinale. Meistri märkus, et vana kraaniga kaob reserv, oli asjakohane. Ootamatu teele jäämise vältimiseks lisasin torujupi, mis väldib paagi tilgatumaks sõitmist. Toru on teel olles lihtsalt eemaldatav, piisab ainult kraan korra paagist välja keerata.
Teine selle ratsiga kaasnenud isaväärtus on peenem kütusevoolik, mis istub karburaatori ujukikambrile kui valatult:



Võrdluseks olgu siin pilt eelnenud olukorrast, kus suurema siseläbimõõduga voolikut kasutades olin sunnitud tiheda ühenduse saamiseks voolikule vedru ümber panema:



Üldpilt sai viisakas:



Pärast paigaldust käin iga päev garaazis kontrollimas, kas Riga loiku pole alla teinud - siiani on kõik kuiv

Vahepeal midagi uut ehk lisada...