"Tere vanamopeedihuvilised, minu nimi on Peeter ja ma olen D-6 positiivne"

Kui see foorum siin eksisteeriks mõne laialttuntud tehnikafoorumi alajaotusena, ei oleks ma tõenäoliselt "kapist" välja tulnud. Mulle tundub, et siia on koondunud inimesed, kes hindavad, mida nad teevad ja peavad lugu nii enda kui teiste väikesekubatuurilistest kaherattalistest. Seetõttu olen otsustanud just siia seinalehele riputada ühe loo ja pildid minu juurde jõudnud mopeedist - 1974 aastal toodetud Riga 7.



Pakun, et viimastest regulaarsetest sõitudest sääreväristajaga on möödas üle 15 aasta. Viimase kaherattalise mototehnika omamisest kindlasti üle 10. Aga ilmselt on tegu ealise iseärasuse, või tutvusringkonna mõjutustega, et taas kaherattaliste poole vaatama hakkasin.
Teadsin, et see peab olema vana(s.t. üle 25 aasta) ja mingil moel eristuv ning kindlasti mulle meeldima. Vaatasin eelmise sajandi Jaapani tsikleid, Inglastest ainult unistasin ja N.-liidu omadest tekitasid emotsioone ainult mopeedid. Viimased just seetõttu, et alustasin ju ikkagi D - seeria mootoritega ja kõik suuremakubatuurilised pakkusid vaid remondirõõmu, sõita nad ei kõlvanud.

Täiesti juhuslikult sattusin portaalile www.kasum.ee ja seal esilehel ta mulle silma jäi. Juuresoleva kehva pildi järgi otsutades väga hästi säilinud ja komplektne aparaat. Küsisin nõu ka targematelt ja otsustasin oksjonil osaleda. Kuna masin ise asus Tartus, ning pidasin kulukaks teda Tallinnast lihtsalt vaatama minna, otsustasin oma pakkumise ülempiiri ja nii jäi. Odav ta ei olnud, lõpphind jäi minu maksimumi lähedale, siinkohal võivad ka kaks teist tõsisemat pakkujat endast teada anda, kui nad seda loevad.

Möödunud nädalavahetusel käisin aparaadil järgi, müüja sõnutsi sõideti sellega viimati 10 aastat tagasi. Kohapeal sai kinnitust minu kerge kahtlus värvitoonide osas, selgus, et keegi on teda kunagi üsna põhjalikult(keskmie kvaliteediga) värvinud ja renoveerinud. Komplektsus oli hea ja kokkuvõtteks saan öelda, et ta on oma hinna vääriline(ootan ka kõigi spetsialistide kommentaare).



Mis on plaanid? Tahaksin ta esmalt sõitma panna, korrastada tehasekonditsiooni ja siis lihtsalt hobitehnikahooajal aeg-ajalt nautida.

Tere Peeter.
Velkom to te glup, nagu meil siin öeldakse!
See "D-6 positiivne" pani küll vatsa vappuma. 10 punkti.
Tegelikult tore, et otsustasid "kapist" välja tulla, ehk saavad sellest julgustust ka veel "kappides" redutajad.
Säärekas on sul lahe, pane ta "joonde" ja naudi.
Siinsed "spetsialistid" igati nõu ja jõuga abiks.

Tere tulemast!!!

Igati supper isend.

Värvi lahendus meenutab mulle 50-60date aastate miilitsa värve .Huvitav oli ta originaalis selline?

Huvitav oled ta juba käima ka saanud?

Igatahes teretulemast seltkonda!!

Nädalavahetusel leidsin pisut aega Rigaga tegelemiseks. Esimese asjana tahtsin ta põhjalikult üle vaadata ja pisut kasida. Appi tuli võtta papitükk ja pliiats, sest tegelikult on puudu või rikutud üsna palju detaile. Nimekiri vajaminevatest osadest ja tegemist vajavatest töödest sai üle 20 punkti pikk. Ületamatut midagi ei tundunud ja esimese sõidu tegemiseks omal jõul piisaks ilmselt paarist asjast...

Oksjoniportaali piltidelt tundus mulle algusest peale üks asi kahtlasena, nimelt värvitoonid olid kuidagi võõrad. Just toonid, sini-punaseid värve on nõukogude tehnikas palju aga mõlema värvi toon paistis mulle liiga heleda/luitununa. Nagu esimeses postituses kirjutasin on keegi seda sääreväristajat kunagi värskendanud, raam ja kõik sinna juurde kuuluv koos paagi ja porilaudadega on üle värvitud. Imelik on asja juures see, et just risti vastupidi - algselt punased osad siniseks ja sinised osad punaseks. Näha on seda hästi täismäkerdatud pirka äärelt ja esihargi alt:




Porilauad ja ketikaitse on värvitud teist värvi ainult ühelt küljelt, seega on algne sinine sealt hästi identifitseeritav. Paagi vaatasin ka põhjalikult üle, paraku ei leidnud sinise värvi märke kuskilt. On see võimalik et paak oli kunagi raamiga ühte värvi(punane)?



Sellelt pildilt on näha ketikaitsme tegelik tehasevärv ning ka üks põhjalikum eesseisev remonditöö. Maha tulnud kett on lõhkunud ühe karteripoole, tahan selle vigastuse täiskeevitamisega parandada.
Sääreväristajat puhastades ja osandades otsisin märke selle tootmisaasta osas, kinnitust 1974. aasta kohta leidsin mitmest kohast. Esitule sees on hõõglamp õigest aastast, tagatule põhjaplekk on õige ja karburaatorilt leidsin ka õige aastanumbri. Huvitav on veel karburaatori juures olev segukruvi, mis on asendatud mingi samkompunniga, et oleks mugavam sõidu ajal segu õigeks timmida.



Puuduolevate ja rikutud detailide ostukuulutuse lisan esimesel võimalusel foorumi vastavasse alajaotusesse. Aga ühe asja osas tahaksin foorumlaste abi, mul on kuskil maal ilmselt siduri ja ketihammasratta tõmmits. Aga kuna niipea sinna minekut ei ole, siis ootaksin Tallinnas või selle lähiümbruses paiknevate foorumlaste abi tõmmitsa osas - tulen kohale ja teeks kiirelt kolm sooritust selle riistaga.

Esmalt tahan tänada mellpoissi, kes on olnud abiks tõmmitsa ja mitmete puuduvate detailide osas. Ükspäev sattus ta minu kandist mööda sõitma, järelkärus ühe Riga-7 vrakk, millel küljes siiski üht-teist kasutamiskõlbulikku. Kruvisime sellelt punase raamiga jäänuselt pedaalid maha, mõlema vända varred olid originaalid, vasakule oli keeratud vist Ereliukase jalgratta pedaaliaosa. Minu Rigal on vasak pedaal kulunud ja kõver, vahetada teda ei saa - keegi on ta varre külge kinni keevitanud, seetõttu otsin uut.
Garaazis asja uurides selgus, et midagi ei klapi...



Millised on õiged Riga-7`me pedaalid? Vasakul olevatel on pedaali kummiosad 90mm pikk, paremal oleval aga 100mm?


Mellpoisi tõmmitsaga kõrvaldasin viimased tõkked mootori osandamise teelt. Tegelikult ei olnud mul veel nädal tagasi plaani mootorit täielikult lahti võtta, aga läks nii nagu ikka...
Mootorit on juba eelnevalt remonditud, silinder tundub olevat vahetatud, ribide vahelt oli ta liiga puhas, et eelmisest sajandist pärineda. Olulist kulumist ei ole, mõned sügavamd kraapsud välja- ja sisselaske kanalite piirkonnas, seega hoonin ta koduste vahenditega üle ja teenib koos kolviga edasi, uued rõngad on juba ootamas. Väntvõlli laagrid olid venemaa toodang, mis asenduvad nüüd Jaapani päritolu kraamiga. Väntvõllil oli kohati veider pinnarooste, tõenäoliselt tekkinud varuosale enne mootorisse paigaldamist. Viimasest on ilmselt tekkinud ka kraapsud silindriseinale, sest roostetükke irdus vastukaalu osalt isegi kergelt küünega kraapides.
Sidurivõlli laagrid on juba varemalt asendatud kinniste SKF`idega - veerevad edasi.
Suurem töö oli vasaku karteripoolega, millelt kett on tüki välja löönud:



Spetsialist tegi uue puuduva tüki:



Alumiiniumisulamite keevitamisega kokku puutudes olen pahatihti kohanud suhtumist, kus küsitakse kas uut pole lihtsam osta vms. See on hea näide sellest kui täissöönud mõned töökojad on - või siis sellest, et ma olen alati neid mingite odavate ja keeruliste junnidega tüüdanud. Õnneks on üks mees kes liigseid küsimusi ei küsi, kusjuures ta keevitab alumiiniumit MIG`iga! Õhemat materjali selle meetodiga keevitada ei ole lihtne, pigem sobib ta suuremate konstruktsioonide liitmiseks, aga tööprotsess oli selline:





Ja tulemus sai väga hea:








Kõik mootori alumiiniumisulamist detailid sai värskendamiseks ka klaaskuuliga pritsitud.
Enne:

Pärast:

Hommik

Kui õigesti aru olen saanud, siis pedaalid olid lühemad Riia naisteratastel, siit loogiline järeldus - säärekatel ikka pikemad käisid??? Meestevärk noh.
Tundmatu säärekamootor on mõistlik alati avada ja mõttega ülevaadata, reeglina igasugu "remondimehed" nendega üsna loominguliselt ümber käinud.
Muusosas müts maha, jätka samas vaimus!

Mootori kokkupanekut on takistanud aja ja tihendipuudus...
Tondi motopoest hankisin tihendikomplekti mootorile D8, paraku pole sellega suurt midagi teha, minu mootoriga need tihendid kokku ei sobi- karteri poldiaukudest klapib heal juhul kaks. Ja karteri läbimõõt on mööda.



Võibolla pean ise endale tuhka pähe raputama, sest D8 karteripooled erinevadki D6 omadest. ...Siiski, pigem tundub tegu olema kooperatiivikvaliteedi musternäidisega - toodame midagi, mis näeb välja nagu õige asi aga külge ei passi ja läheb kohe katki.
Üks kehva ja ebaterav pilt:






Otsustasin ise tihendi valmistada.
Üle ootuste raskeks osutus sobiva paksusega paroniidi leidmine. Kaubandusvõrgus müüakse materjali ainult suurte lehtedena, mis on moodsalt roosad või rohelised ning liiga paksud . Oma varudes olevad materjalid olid ka kõik üle millimeetri paksud, õnneks sain tuttavalt veidi õhemat - 0,7 mm paksust paroniiti.

Küsisin materjali varuga, sest esimene vasikas läheb ikka aiataha. Aga õnnestus esimesel korral, ning kordi paremini kui kuskil "vabrikus". Olin iseenda üle kohe natuke uhke. Samas jäi kripeldama, kas see on ikka õige paksus, sest "kvaliteetne" poetihendisari oli 0,5mm paksune

Siit küsimus - kui õhukest tihendit kasutate oma mootorites?

• 0,5mm
  
• 0,6mm
  
• 0,7mm
  
• ?,?mm

P.S. kas Vana-Narva maanteel Kepstom`i tööstustarvikute poes on keegi paroniiti müügil näinud?

Tondi motopoest ostetud tihenditega analoogkogemus, sain küll kasutada, aga pidin mõned kruviaugud ümber lööma. mootoriks D8. peaks neile endile ka mainima, et need tihendid pole just eriti täpsed...

"Poleerisin vänta"

Selline võiks olla vastus küsimusele, mida ma täna õhtul garaazis tegin.

Tegelikult oli kätte jõudnud hetk, kus enam ükski puuduv osa ei takistanud pedaale koos väntadega säärekale külge panemast. Kõik ettevalmistused olid varem juba tehtud: rooste eemaldus happevannis, õliste/määrdunud detailide pesu ja parimate vajaminevate tükkide sorteerimine. Viimase puuduva osa - vasakkeermega pika pedaalivõlli, tõi Mellpoiss.
Kuna praegu on tegu pigem "vuntsimise" kui ennistamisega, olen Riga osi korrastades kasutanud omale kättesaadavaid/võimalikke meetodeid. Pedaaliotsad kust kroomkate ilmselt esimesena maha sõidetakse nägid pärast roosteemaldust spets vahendis välja sellised:



Võrdluseks on kahe puhastatud osa kõrval kolmas - sellesarnane olukord oli ka keskel asetseval pedaaliotsal. Viimaseks tööks jäi pedaalitükkide poleerimine viltkettaga, tulemus sai selline:



Sellisest konstruktorist sai kokku täitsa talutav kompott:





Vändateema lõpuks üks küsimus laiemale ringile: Kuidas kinnitub ketikaitse sidurikaane külge originaalis?
Teiste kodanike Riga-7`meid piltidelt uurides ei leidnud vastust.

Täpselt nende kruvide (seibide) alla kinnitubki, sul lihtsalt need kõrvakesed üks katki ja teine puudub.

Ketikaitsme osas, sain ehitusele/kinnitusele "pihta" - kruvi ja ketikaitsme alla peab käima mingi väike distantspuks, mis tagab korrektse kinnituse. Minu aparaadil selliseid seal enam polnud, ilmselt seetõttu on ka ketikaitsme/sidurikaane poldid kaitsme kõrvad lõhki venitanud.

Vahepeal olen mööda pööninguid kolistanud. Et ma pole kodustele ja esivanematele oma Riga`t veel tutvustanud(üllatusmoment), siis pidin otsinguid aidas ja kuurides ühe jalgrattaga varjama...

Isa vana meestekas - tegelikult minu esimene sääreväristaja, millele D4 mootorikomplekti kunagi paigaldasin oli selleks hea maskeering. Vett õnnestus selle putitamisega hästi segada. Ja tegelikult on tema sõiduvõimeliseks muutmiseks vaja vaid üht siselohvi. Ehk järgmisel korral saab siis maale ühe sõitva jalgratta juurde...



Kes otsib - see leiab.

Minu säärekal on praegu esikummiks L-331 V-mustriga "moodne" made in russia toode:


Sellele on nüüd asendus olemas. Leidsin ühe sõidukorras kasutatud V-57`me ja teise täitsa tutika. 1.sort

Arengutest.

Mootori koostamise ajal oli fotoaparaat kahjuks eemal, seega töö kohta pildimaterjali pole. Üldiselt sujus komplekteerimine kenasti, vahetusse läksid siduritaldriku - ja ketihammasratta mutrid, väntvõlli laagrid, kaelustihend, kolvirõngad ja silindripea. Varem oli väntvõlli laagrid keegi laagriliimiga fikseerinud, minuteada nii olla ei tohiks . Uuesti koostatud mootori väntvõllile jäi ~0,6 mm teljesuunaline lõtk. Minuteada "veab" sääreka hammasülekanne koormuse all väntvõlli kaldhammaste tõttu siduripoolse külje suunas, seega võiks lõtk jääda? Kui keegi spetsialist ütleb, et telglõtku olla ei tohi, saan magneetopoolse laagri poole ühe liikumist piirava rõnga teha.

Eelmise nädalal sai ka käivitamine ja väike proovitiir tehtud - emotsioonid - väga positiivsed!

Üldplaanis hakkab Riga tänavakorda sättimine lõpule jõudma, jäänud on veel need tüütud nipet ja näpet. Siinkohal mõni pilt:



Üks detail, mis oma pideva "kasutuse" tõttu pole veel küljest ära käinud on vaja värvist puhastada. Seisuhargi pinnakate peaks originaalis tsink olema.




Täna õnnestus hankida ka uus tagatuli. Oleks võinud jätta ka vana, aga tolle klaasil olid kriimustused ja plekist alusplaat oli servast relaka ketta poolt näritud. Tahtsin teha mõne pildi ka põlevate tuledega, paraku peab ootama millal õhtud pimedamaks lähevad, praegu on nii valge, et ei jäänud midagi näha.

Valmimistähtajaks olen seadnud selle kuu kolmanda teisipäeva. Traditsiooniliselt käin perega ikka Nõmme turu parklas masinaid kaemas ja sõpradega juttu puhumas. Sel korral üritan neid oma sääreväristajaga üllatada. Koduste eest olen ka seda kaherattalist salajas hoidnud, eks näis mis uue pereliikme kohta öeldakse...

Noh, mis öeldi siis??