Vahepeal siis kõigi muude tähtsate asjade kõrvalt natuke aega näpistatud ka mopeedi jaoks.

Vaatasin siin mingi õhtu garaashis nukralt seisvat raami ja mõtlesin, et muudaks teda kuidagi rõõmsamaks. Selleks andis muidugi tõuke mingi eelmine õhtu, mille käigus puhusin ajaviiteks elu sisse esiamortidele. Need olid muidugi päris hukas oma eluga. Aga asja sai. Kasvõi esialgu, kuniks midagi paremat leiab.
Niisiis nokitsesin natukene tagakiige kallal, mis ühe siinse targa sõnul tuleks tugevamaks teha. S...a kah, teeme.


Siis juhtus veel selline asi, et käisin ükspäev jälle motopoes ja silma jäi sobilik esirehv. Kuna kautshuki hind maailmaturul on järsult tõusnud, siis pikalt mõelda polnud vaja. See ju vana hinnaga sees.


Kusagilt olen varem koju vedanud ka audentse vanakooli tugevdatud esivelje.

Viimane ei ole mingi nali, vaid niimoodi vanasti tehti. See taat, kelle käest ma selle sain ja esialgu samuti punnis silmadega vahtisin, ütles lihtsalt, et hüpata oli ju vaja.
Niisiis ühel järgnevatest päevadest saavad nendest kahest viimasest, üks tervik. Natuke kole on, aga selle eest praktiline. Kavatsen ikka ka kasvõi ühe korra, rattad maast lahti saada.
Siis juhtus veel selline naljakas lugu, et lunisin endale kaasfoorumlase
Motoristi käest välja tagumise hammasratta. Ja järgmine päev tõi teine sõber veel 3 tükki juurde.

Käis nimelt ühe selli juurest omale juppe toomas ja nägi neid seal vanaraua kastis vedelemas. Elu on ikka imelik. Eks neid natuke kohendada tuleb, aga kasutamiseks kõlbavad küll.

Ahjaa ja üks väga oluline detail veel.
Masinaehitusel on pukki vaja. Selle nikerdasin ka käepärastest toru- ja muudest metallijuppidest valmis.

Nüüd jõuamegi siiamaale, millest tänast juttu sai alustatud.
Korjasin veel mõned jupid kokku ja kruvisin raamile külge.
Kohe rõõmsamaks läks.

Sättisin siis oma suure kere sinna peale istuma ja ausalt naer tuli peale.
Kujutasin ennast ette sellega sõitmas.
Aga vaatame mis tulevik toob...
Aivar