Ma jäin võlgu. Paar aastat tagasi, kui mopeedikeskusest peaaegu "aitähi" eest mõned jupid sain, lubasin oma Riga 11 uuendamisest kirjutada. Siin see lõpuks nüüd on.
Üldiselt oli kaheksakümnendate esimesel poolel ühes tavalises Eesti alevis 10-15 aastaste hulgas kolm klassi. Mopeedimehed, võrrimehed ja tagapaagiga võrri mehed. Esimesse kuulusid Ants, Janec, Kari, Martin, mina ja mõni veel. Ikkagi kaks käiku: Mini, Delta, Riga 12... Kõik ülejäänud, kahe erandiga olid võrrimehed. Nende kahe nimesid ma ei mäleta. No ja see, et ma ei mäleta, näitabki tagapaagiga võrri klassi asukohta ses kirjutamata hierarhias.
Ma olin oma Mini tarvis pikalt raha kogunud, mis seisnes peaasjalikult vanavanemate igakuisest kümnerublasest laekumises minu kassasse ning koduse taara taarapunkti vedamisest. Purgid maksid 10 kopikat ja limonaadi ning õllepudelid 20 kopsi lugu. Liitriste piimapudelite hinda ei mäleta. 12 kopikat äkki? Igatahes oli umbes aastaga koos 200 rubla, mis tähendas, et 75 rubla oli veel puudu ning peale üliedukat viienda klassi füüsika lõpueksamit vedas isa mind tööstuskaupade kauplusesse kaasa ning näitas näpuga puust raamis üleni tavotise Mini peale, et „kas sobib?“. Sobis, isegi väga sobis. Ilus roheline oli. Tagaamortidega. Isa toppis müüjaga Mini nullkuue pagaasnikusse, maksis arve ning kolmerublase „aitähhi“ kauba hoidmise eest, sel ajal, kui mina mõnust kõrval nohisesin. Kodus veeti mopeed keldrisse. Ja keldrist järgmisel päeval maale. Teiste omasuguste sekka. Tegijaks sain kohe, kui mõni aasta vanem ja minuealiste hirm Vares prooviringi ära tegi. Olgu öeldud, et kui Varesele edaspidi sõita anda ei tahetud, siis piisas teda eemalt lähenedes nähes kommutaatorist pistikud välja tõmmata ja Varese mõistus enam pilli käima ei saanud.
Möödus umbes 20 aastat, kui elu eelpoolmainitud eelistused vastupidisesse järjekorda seadis. Parimaks kahetaktiliseks muutus just tagapaagiga võrr, parimaks autoks Ziguli asemel Moskvitsh. Vanaisa puna-kollane Riga-7 silme ees, millega, tõsi küll, 130 kilone vana mees rohkem jooksis, kui sõitis, panin 2004 aastal kohalikku ajalehte kuulutuse veneaegse sääreka ostmiseks. Soovitavalt Riga 7. Tuli ainult üks pakkumine. Selline 1978 aasta Riga-11.
[img][/img]
Ropult roostes, aga meeletult nostalgiline. Pass isegi kaasas, aga ainus häda, et käima ei läinud ja kui läks, siis ei töötanud. Omanik, samuti 130 kilone mees oli selle võrri peale vihane. Aastaid oli möödas, aga ikka veel vihane. 130 kilone mees oli selle võrriga Jelgava nimelisse poodi õlle järele läinud seljakotti kasti õlut ladunud, ent võrr enam ei käivitunud. Lisaks õllelel vedas mees käekõrval koju ka võrri, tubli 2 kilomeetrit. Ma sain sellest vihast isegi aru. Õigustatud viha. Isegi aastaid hiljem.
Mõne aasta ootas mu jubeda värvilahendusega 11 oma aega, kuni 2008 sügiseni, mil asja ette võtsin viimse jupini osandasin ning haljaks ajasin. Las pildid räägivad enese eest. Mul kurk pisut kähe.
[img][/img][img][/img][img][/img][img][/img][img][/img][img][/img][img][/img][img]
[/img]
Moskvits taamal on järjekorras, et samasugune muutumismäng läbida.
[img][/img]
See viin aknalaual on rekvisiit. Pealegi lahtunud rekvisiit.
[img][/img]
Hankisin vähekasutatud esihargi amordipuksid. Ei mäleta kust.
[img][/img]
Mopeedikeskusest sain rikkumata nikkliga amorditorud ja lenksu ning kordades viisakamad veljed. Pärnu Valtri ärist ka veel tuliuued õlipaberis ja tavotised veneaegsed pedaalid (30 krooni).

[img][/img][img][/img]
Traathari teeb imesid.


Mootori võtsin samuti viimseni lahti. Väntvõlli lõtk oli tubli millimeeter ja karburaatoris puudus düüs. Mõni ime, et see võrr ise liikuda ei tahtnud. Vahetasin vändalaagrid (tuliuued ukraina päritolu ja14 eeku tükk) ja ka vända ise. Üks imetabane vänt sai sisse. Tühjade kaaluaukudega. Teagi, kas oleks pidanud ise ära tasakaalustama või oli see vänt mõnest noorte tehnikute majast pärit ringraja jaoks kergemaks puuritud. Nüüd on kaks võimalust: kas resonatsioon viskab sadulast või olen küla kiireim mees.
[img][/img]
Veidi veel, aga ei viitsi.
[img][/img]
[img][/img]
Lõpuks koos. Puudu on esipiduri heebel. Vasak käepide on juba olemas.
Number jäi nii nagu oli. Et oleks näha, milline kogu see võrr kunagi olnud oli.

Tänud mõnusa jutu (milles oli ka enda elust äratundmismomente), rohke pildimaterjali ja ka "päästetud" sääreka eest!!!!
Jutu põhjal eeldan järgmiseks Mini leidmist ja käsilevõttu.

Jaksu!

Tavaliselt kui vaatan kellegi lugu mopeedidest, sirvin lihtsalt silmadega üle, kuid see jutt oli väge muhe ja mõnus kohe lugeda.
Ma ise alles noor ega mõista, et kas Mini vene ajal poes oli jupitatud ja tavotiga määritud või siis oli ta komplektne ja siis tavotiga koos !?

Igastahes edu sulle ja ühe Mini sa võiksid küll käsile võtta ! ( :

Isegi sellisega kilomeetreid läbinud.Kuigi midagi väga värvikat ei meenu.
Kui siis avarii,keerasin koduväravasse taha vaatamatta ja sain musta taksoga kokku.Taksol küljeusel "karm"kriim(siduri heeblist) minul vasakulribid valusad.Nädal aega püsis masin kuuris.Siis ei andnud enam rahu,karpa sai puhastatud ja sõidud jätkusid.

Miks algne värvi lahendus ei sobinud?Rohe kuldseid masinaid küll nähtud.

Tubli töö!!!
Edukaid uusi projekte!!

Tõepoolest, Mini on mul olemas, ent paraku pole see just samasugune, nagu siis. Natuke moodsam: platikust esiporitiib, mootor juba kandiliste karterikaantega, rehvid ümaramad ja minu jaoks "vale" mustriga, plastist esilatern. Teate ju küll. Aga see oli üke vähestest, mis tuunija lahket kätt tunda ei olnud saanud, peaaegu kompleksne oli ning müüja seda ülikalliks rariteediks hinnanud ei olnud. Eks ma kunagi teen, siis kui on aega. Sest aeg annab tööle mõnu. Kiirus ja kiirustamine seda mitte ei anna. Ja mõnu pärast ma seda teengi.
Ah, et miks seda värvi Riga-11? Sest originaal oli minu silmade jaoks liiga ropp. Just. Mitte ropp vaid liiga ropp. Ja pealegi mäletasin ma sellist riista oma lapsepõlvest just sellises kombinatsioonis. Igal meil on ju omad mälestused ja veendumused. See värvilahendus on minu mälestus.
Pealegi on selle võrriga kahe aasta jooksul pärast nn remonti sõidetud ehk 5 km. See rohkem vaatamiseks. Seda siis mälestustest ja nende hoidmisest.
Aga tänan positiivsete hinnangute eest. :-) Jõudu teilegi.

Tõesti väga mõnus jutt! Ajas kohe endale ka ehitustuhina peale, endal ka täpselt sama mudeli punnvõrr tegemisel. Tore vaadata kui tehakse asja korralikult, jõudu edaspidiseks.