Sai vahetuskaubana toodud endale selline vägev riistapuu, mitmeid kordi mõttes olnud ehitada endale selline masin kui alati on poolepealt vaim otsa lõppenud. Suvel sain sõbra käest proovida seda riistapuud ning ikka kuradima vägev oli selle põrina saatel jalgrattaga mõõda külateid põristada. Oleksin nõus olnud tema käest selle kohe välja ostma kuid siis oli vastus eitav.

Jalgrattaks on valitud siis 1974nda aasta Minsk, kuid arvatavasti tõstan tehnika ning mõned jupid paremas seisus Minskile ümber, mis pärineb aastast 1971. Jõuallikaks on D5 mootor. Vigadest niipalju, et siduritross puudu ning esituli ei põle, karburaator jms mudru on ka lahtiselt peal. Ega muud oskagi lisada, homme katsun masinale eluvaimu sisse puhuda ning siis hakkan tehnikat ümber tõstma.

Miks ma küll ei imesta

Mis siin imestada? Ütlesin et tahan vene tehnika lainele tagasi kolida.. mina olen vahetusega rahul ja see kas see Sulle meeldib, ei ole minu asi teada. Jõudu

Nonii.. täna terve päev tegelenud, tõstsin tehnika ümber uuele raamile. Vahetatud sai siis raam, tagumine porilaud, tagumine rehv, vändad, pedaalid, esihark ja pakiraam. Ei pidanud kiusatusele vastu ning tõin 2 liitrit bensiini, segasin õliga ning kallasin paaki. Algselt karburaator streikis mistõttu ei käivitunud, peale karburaatori sirgeks kruttimisest hakkas masin ideaalselt tõõle, no uskumatu tunne on selle elukaga sõita. Hetkel vaja veel esituli korda seada, paar leket peatada, uued kolvirõngad panna ja siis võibki vast nautida nostalgia võlusi! Pole juba pikka aega sõites sellist rõõmu tundnud, viimati tundsin seda tunnet siis kui olin endale äsja Riga-13ne soetanud..

Vasakul uus (71 aasta Minsk) ja paremal vana raam (74 aasta Minsk)