Omalajal panid "kõvemad kärbsed" ka Ereliukastele D-mootorid vahele.
Kuna mul ka juhtumisi üks tehasevärvis isend garaazinurgas mootorita nukrutseb siis mõtlesin tast abimootoriga "massina" putitada.



Kuidas oleks "viisakas" lahendada vastu mootorit käiva pedaalivända probleem?

Minu mototee sai alguse justnimelt eelpoolkirjeldatud masinast.

Olid mäletamist mööda seitsmekümnendate teise poole keskpaik. Mul oli mereroheline erekas ja naabrimehelt sain kingituseks d4 abimootorikomplekti, mille jalgrattale paigaldasin. Enamus sai tehtud ise, ainsad keerulised ja abivajavad tegevused olid minu jaoks keti lühemaks tegemine ja väntade "kõveraks" väänamine, mille juures abi vajasin. Antud masinaga sai ringi sõidetud päris mitu aastat igapäevaselt Haapsalu linnavahel ja mingeid arvestatavaid tehnilisi probleem eka ei mäleta olnud olevat. Imelik see, et kordagi ei sattunud ka ükski miilits huvi tundma, et laps iseehitatud mopeediga mööda linna ringi laseb.

Niipalju, kui ajaloost mäletan, siis mootorikinnituste kohale sai raamitoru ümber mähitud päris paks kiht kummi, kuna ereka torud on ju peenemad. Sellega sai toru kinnituste jaoks sobivasse jämedusse ja saavutas ka korraliku vibraisolatsiooni, kuna mootor oli kummipuksidel. Väntadele sai sisse väänatud jõnks, nagu on tänapäevaste Riga7-13 omadel - õnneks on need piisavalt pehmest materjalist ja natukene kruustangid evahel kuvaldaga mängimist ja saab ka kuuma andmata ja kroomi vägapalju rikkumata tehtud.

Minu esimene sõiduk oli beežile školnikule peale pandud D5 mootor.See oli aastal 1978.Sellega sai sõidetud kui pikalt ei mäleta,aga hakkas ketti maha loopima.Hiljem selgus, et mootor oli raami kõveraks vedanud.Sellele rattale osutus võrri mootor liiga võimsaks.

Mul sama lugu ehk siis omaaja "kõva kärbes" esimene moto oli roheline ereliukas ja D4 või 5 ei mäletagi täpselt, aasta oli no mingi 69-70, väntade asemel mingi puukaigas. Mäletan veel, et üle päeva käisin raami keevitamas ja lõpuks väsisid ka rattad, eriti palju sellega sõita ei saanudki, mingi pidev ketijama ka meenub veel häguselt. Peale seda oli kohe R5 pool seitse ehk siis mingi ülemineku variant madala porikaga aga D5-ga. Sellega sai juba sõidetud suht murevabalt, siis Riga 4 või 12 vot jälle ei mäleta, kindlalt tean et oli väntadega ja sellise vanatüübi R7 paagiga aga krt. silinder oli selline kandilisem minumeelest ehk mootor oli siis ilmselt S-57 ehk siis jälle miski ülemiku variant äkki.
Aga see pole siin enam tähtis.
Mina igatahes seda ereliukast rikkuma ei hakaks, kui ise ka veel suuremat kasvu oled siis sa sellega kaugele ei jõua, laguneb enne ära.

Vat skolniku raami peal D4 mootor, desna ratastega, on mind ka mitu suve kohaliku mopeedimaailma tipus hoidnud. Kas kuskil veel skolniku raame ka vedeleb?

Oli ka kunagi skolniku raamile D5 mootor paigaldatud, taga väike lastejalgratta ratas võrri tavamõõdus tagahammasrattaga.Ülekanne andis täispööretel masinale kiirust vast kuni 20 km tunnis, hea tahtmise ja tugeva ponnistuse korral oli võimalik mõnel sõbral jookstes kõrval püsida, aga võlu ei olnud mitte kiiruses, vaid jõus, mis tänu aeglasele ülekandele avaldus.Masinat kasutasin enamasti maastikul - põldudel, metsades.Järsemal gaasi andmisel kerkis esiratas vaevata taeva poole, ilma, et kätega juhtrauast vähegi oleks sikutama pidanud.Raam koos tagarattaga juhtrauaga siiani säilinud ja kuurinurgas vedeleb.
Raam pole ka kunagi purunenud, sest enne kui see oleks juhtuda saanud, andis alati otsad tagaratta rehv.