Vaadates, et siia on ajaga natukene liikmeid ka tekkinud ja paljud teist on "normaalsed" täiskasvanud inimesed, siis tekib küsimus...
ET MIKS TE MOPEEDIDEGA TEGELETE?

See kõik on ju igasuguse kaine mõistuse vastane ja isegi teised "ebanormaalsed" ei pea seda hobi ju mittemillekski - vaatamata kahele rattale ja mootorile mootorratturid väikese kubatuuri ja väikese kiiruse pärast peavad asju laste mänguasjadeks. Vaatamata vanusele ja sellele, et paljude mudelite puhul on tegu tunduvalt haruldasemate asjadega, kui eestis levinud kahe ja neljarattalised "vanasõidukid" ei pea unicumehed erinevalt jalgaratastest, mis millegipärast on aksepteeritavad, mopeede mittemillekski.
Praktilist liikumisväärtust neil masinatel kah ei ole. Tihtilugu on kuhugi kaugemal toimuvale üritusele targem käru peal kohale minna.
jne jne jne.
Taastamisel ei ole majanduslikult peaaegu mittemingit vahet, kas värvida mootorratast või mopeedi ja kumma detaile kroomida. Taastmistoorikute hinnad hakkavad juba nõukogude mootorrataste hindadega samasse klassi jõuma või neid isegi ületama.


Mis põhjustel te seda kõike siis ikkagi teete???

tõesti hää küsimus ise ka ei tea ,miks mulle vanad sääreväristajad meeldivad

mina isiklikult tegelen asjaga nostalgiast.ja pöhiliselt pakuvad pinget nöukogudeaegsed rigad,karpatõd ja verhovinad.
lääne mopeedid minus erilisi emotsioone ei tekita ,kuigi mul nende vastu ka otseselt midagi pole.
hetkel on pöhieesmärgiks paari karpatö taastamine ja säilitamine,et järeltulevad pölved vöiksid aastate pärast vaadata milliseid pisikeste mootoritega liikureid nöukogude ajal toodeti.

Tegelen sellepärast, et ma olen veel nii noor et mopeedid on ainsad 2-rattalised, millega mul legaalselt on võimalik sõita.
Milleks võrr?
Mulle meeldib võrride juures nende lihtsus ja juppide kättesaadavus. Üks põhjus on kindlasti see, et ma sain omale võrri n-ö pärandusena.

Maal on kena hea minu arust nende kallal nokitseda. Põhiliselt pakuvad mulle huvi Mini-mopeedid ja võrrid. Jupe on ka kättesaadavad Muhu saarel veel neid leidub.

Omalt poolt näitan näpuga motoristi peale ja soovitan kõiges teda süüdistada, mis mind mopeedidega seob. Tema on kõiges süüdi, ausalt noh, ajas miski seletamatu pisiku sisse ja ongi valmis

PS! Desifitseerimine pisikust ei vabastanud

Mopeedidega tegelenud vahelduva eduga juba 7 aastat alates 15. eluaastast.
Eelmine aasta pöördusin mopeedide juurde tagasi just tänu Oldmopedi Üsse kokkutulekule.
Mainisin sõber Teintsile, et hakkan moppi tegema. Tal oli täpselt sama mõte. Kuu pärast käisime ära, 2päeva 500+km-i.
Elu trippminuarvates ja väga seff.
Mopeedi pean millegipäast oma kogemusest töökindlamaks, punnvõrridega mul ei vea.
Ei ole mina selle lollikindla süüte ja karburaatori süsteemi omale selgeks saanud.
Mopeed on väga praktiline kuna selliste paarisaja kuni paarikilomeetriste otste jaoks ei viitsi tsiklit käima panna ja jopesid pükse otsida.
Mopiga on lihtne. lärts käima ja minek. Pealegi tuleb mopeedi paaki täita vast 3x suve jooksul ja ikkagi koguneb kenake kilomeetrihulk.
Ahjaa, mul on noorem õde põhikoolis ja tema kasutas minu Riga 16 edukalt trennis ja koolis käimiseks
ja ka niisma klassivendadest võrrimeestega koossõitmiseks.

Aga meeldib sõita sedasi vaikselt, kui kuhugi kiiret pole. Ideaalne oleks muidugi miski metsavahe-kruusatee. Mingil magistraalil autode vahel pole eriti lõbus sibada, aga just selline vaikne koht. Kuskil "külavaheteel", ilus ilm, päike paistab, pinistad vaikselt, jälgid ümbrust, kuhugi kiiret ei ole. Tore.
Ei tahaks mõelda, et "vanaks jäänud" aga sümptomid avalduvad küll
Kahel rattal kiiret sõitu proovinud, aga ei meeldi. 110 miilise tunnikiirusega, vahi silm punnis ja looda, et mingit ootamatust teele ei tule, ega teki. Peale selle, et asi väljaspool seadust, on see veel ka minu jaoks tükitöö. Kaherattalisega sõit peab minu jaoks olema midagi lõõgastuse ja naudingu vahepealset. Olukorras, kus higisena maanteel silm punnis oma ette vahid ja midagi ümbrust ei näe, on sellest "seisundist" väga kaugel
Seega - kui valida matkamasinate vahel, siis hea seltskonnaga läheks iga kell enne mopeedimatkale. Stressivaba rahulik kulgemine kaalub igasugu adrenaliinilaksu üles.
Aga eks see kõik ole individuaalne

Usule andis vaatamata kõikvõimalikele äpardustele kinnitust loomulikult Üsse 2007 - selles pole kahtlustki.

pole küll täiskasvanu aga ma tegelen nendega sest ma elan niisuguses kohas kus enne internetti polnud midagi teha ja siis ma sain innustust teistest külapoistest kes sõidsid ja ehitasid vahelduva eduga.

Nooh kuna igapäevaselt kruvin raskemat ameerika tehnikat siis õhtul võtta kätte 10mm võti ja kruvikeeraja on tõsiselt lõõgastav. Samuti rahakulu mopeedile on tunduvalt väiksem autoharrastusega võrreldes.

Eks ta selline odav lõbu ole. Ma teen ainult endale, et oleks oma vabal ajal millegi kallal nokitseda. Esimese võrri sain 8 aastaselt. Edasi arvake ise

ODAV???

OK toon odavuse kohta näite- 1 kolb Chevy SB moottorisse 43 euri, tarve8 kpl. 1 väga kvaliteetne kolb Mini moottorisse 23 euri, tarve 1.... Mõistad vahet? loomulikult kui hakata rariteetseid isendeid peensusteni taastama on asi sutsu erinev aga kõik sõltub lähtekohast:D

Ei oska isegi õelda milleks sellega tegelen.. ehk vaba aja viiteks ning minu arust on üks parimaid asju minna sõitma võrriga suve hommikul mõne aleviku või küla vahele, maas veel kastekiht ning lishalt vaadata kuidas hommikul elu käima läheb ja nautida sõitu vene kaherattalisega.