Olen proovinud siis seda asja vaikselt selle sajandi algusest rajada, mingi keskmise suurusklassi kogu hakkab ka juba tekkima, hoone ka jupikaupa vastavalt võimalustele valmib... aga järjest rohkem kummitab peas küsimus, et MIKS üldse?
Kas Eesti reaalselt vajab sellist asja ja kas on üldse inimesi, keda see huvitaks ja kas mopeedide puhul on tegu ühe äramärkimist vääriva osaga meie ajaloost või oleks piisav see, et kui kunagi Eestis riiklik tehnikamuuseum rajatakse ja seal healjuhul paar masinat olemas on?
Kui vajatakse, siis mis tasemel? Kas kohta, kus on olemas mõnikümmend tüüplevinud võrri, et saaks läbi jalutada ja noortele sugulastele näidata, et "minul oli ka lapsepõlves selline" või teadusliku lähenemisega muuseumi, kus on olemas andmebaasid ja näidised kõige kohta, mis kohalikus ja ümberkaudses mopeedinduses toimunud on, välja toodud nüansside erinevusi, erilisi pisidetaile, ajaloolisis ülevaateid jne jne. Tundub, et isegi teehöövli, bussi ja muu selle suurusklassi raua huvilisi on kümnetes kordades rohkem ja tõenäoliselt on vanamopeedihuviliste hulk Eestis healjuhul kahekohaline number, kellest pooled on viimase kahe aasta jooksul jõudnud nagunii juba külas käia ja kes leiaksid võimaluse suhelda ja masinaid uuria tulla ka siis, kui seda ei oleks avaliku tekkiva muuseumina ka välja reklaamitud. Miks siis üldse muuseumi rajamisega rabeleda?

Endal mul süveneb järjest rohkem arvamus, et päriselt ei ole sellist kohta üldse vaja ja tegu on mõtetu aja ja raha raiskamisega. Selle asemel, et otsida taga järjekordset kogust puuduvat vanamopeedi või selle mingit tavalisest erinevat versiooni või kulutada raha nende taastamise või eksponeerimistingimuste loomise peale, võiks parem luua endale normaalsemad elamistingimused, hankida endale mõne tänapäevase sõiduki ja käia sellega ilusate ilmadega ringi sõitmas ja elu nautimas või juua õhtuti teleka ees õlut. Või kui nende vanamopeedidega üldse tegeleda, siis vaid enda lõbuks hobina mõnda eksootilisemat või südamelähedasemat masinat omades ja nokitsedes.

Hea on näpuga näidata, aga ma kaldun arvama, et probleem ikkagi ühiskonnas ja selle mõttemaailmas kinni. Üldlevinud autopedendus lämmatab juba eos kõik muude liikuritega seonduva. Isegi imestan, kuidas tsikleid on hakanud levima, aga see selleks. Mopeedinduse juurde tagasi tulles on uute huviliste värbamine suhteliselt raske, kui arvestada juurdunud arusaama, et üks ja ainuõige liiklusvahend on auto. Nii mõnigi potensiaalne huviline jätab asja sinnapaika, kuna takistuseks ego ja staatus - et mida küll teised arvavad või ütlevad. Jalgratastega liiklevad mingid sportlased, tsiklitega pläristavad paksud haisvad habemikud (raudselt peded), mopeedidega tatikad, või siis mingid joodikud, või kohtlased vanamehenässid. Ei ole siis nii väää?
Eelneva jutu mõte, et pisikese rahvaarvu kohta väheseid "mopi-mohikaanlasi" on tõesti arvuliselt üsna vähe, kuid selle eest (ma vähemalt loodan) on nad seda suuremad fännid, kui nii võib öelda See pisike huvigrupp on kindlasti väga ja väga sellest muuseumist huvitatud. Kas see ka sinu meelest selle muuseumi ja masinapargi pidamist, ning edasiarendamist väärib teeb, otsusta ise. Reaalsuses ei saa ilmselt neid mopeedihuvilisi lähitulevikus kordades rohkem olema, kui üldse selline asi peaks juhtuma. Selge on ka see, et kullaauguks nimetatava äriprojektiga tegu ei ole. Lihtsalt raha neelav harrastus. Teisalt - milline hobi see üliodav on? Male? Mälumäng?

Üht julgen soovitada. Olgu selle kaasaaegsema sõidukiga kuidas on, aga ära oma hobi küll igaõhtuse telku ees õlletamise vastu vaheta

Sellest tunduvalt raskem pärast lahti saada

Küsimuse püstitus pole isegi mitte selles, et kas just mina või keegi teine peaks selle muuseumi rajamisega tegelema vaid kõigepealt selles, KAS ja kui siis millisel kujul on meie kultuuriruumis mopeedimuuseumit kui sellist üldse tarvis? Siit edasi tuleks juba küsimus MIKS?

No kui sedasi konkreetselt, siis saan rääkida ainult enda eest. Seesamunegi suur, et ....

Palu raamatust ja netist on põnev masinate pilte ja andmeid vaadata, mida endal pole olnud ja suure tõenäosusega ei saagi kunagi olema. Aga miski ei asenda võimalust ise asja (omaniku loal) katsuda, reaalselt uurida, tutvuda.

Eks teised ütlevad oma seisukoha ise välja

Ma kirjutasin siia küll suhteliselt pika jutu, kuid... Vaadates veelkord tagasi, leidsin et Priit_IZ ütles juba kõik lühidalt ära, mille mina poole ekraani pikkuse jutu sisse oleksin pannud.

Tere Jaan.
Olen vist juba mitmes kohas välja öelnud ja mina ei ole ainukene ütleja: igasugune hobi on omamoodi sõltuvus! Nagu suitsetamine või viina joomine, rahvatants või koorilaul, hullematest asjadest rääkimata. No ja eks see vanatehnikaga tegelemine kuulub ka tegelikult nende raskemate juhtumite hulka! Tunnen sind "päris otse" suht põgusalt, aga olen sinu tegemiste - toimetamistega üldisemalt kursis. Minu diagnoos oleks küll selline, et sinu puhul on tegemist üsna lootusetu juhtumiga. Selles mõttes lootusetu, et ega sa sellest sõltuvusest selles elus küll ei parane! Aga ära kurvasta, sa pole ainus.
Sinu jutu mõttest saan aru, et sul on järjekordne (kindlasti mitte esimene) enese "sisse vaatamise" ja üldisemalt, elu mõtte otsimise aeg. Sellised mõtlemised on ilmselt vajalikud igale mõtlevale inimesele. Kui inimene nende küsimustega ei tegele, .... noh, las see olla selle inimese isiklik traagika.
Ilmselt on sinu seekordse probleemi põhiküsimus selles, et milline võiks olla sinu tegevuste tasakaal. Kui palju saad ennas pühendada harrastusele, kuipalju võid muuta selle tööks, kuipalju peaks arvestama naise - laste vajadustega jne. Täiesti tavaline on see, et kõike mida soovime ja tahame ja üritame, me saavutada ei suuda. No hea küll, keegi võib öelda, et näe, seal sellel mehel on see ja teine ja kolmas....kuidas tema suutis? Võime ennast lohutada sellega, et kõik inimesed ei olegi ühesuguse võimekusega ja mis veelgi olulisem, me ei tea, mis sellel mehel, keda me justkui kadestame, tegemata on jäänud. Võibolla pereelu purunenud...., kool pooleli jäänud....
See mida sa Mopeedikeskuse juures teinud oled.... müts maha selle ees! Kas mopeedimuuseum peaks jääma harrastuskeskuse - muuseumi tasemele või peaks "kõrgemale" pürgima? Minu arust peab arvestama sellise tõsiasjaga, et ega selles projektis kellegi teise peale küll loota ei tasu". Eriti riigi abile! Arvesta ainult enda jõu ja ressurssidega, siis on pettumus väiksem! Aga isegi siis, kui jääd ainult nö. harrastusmuuseumi tasemele, oleks hädasti mõttekaaslasi vaja. Ka selliseid, kes mingil vajalikul momendil kasvõi füüsiliselt appi tulevad. Üksinda on raske!

Siiski arvan, et tegeled õige asjaga. Ükskõik, kuidas edasi otsustad liikuda, soovin, et kalkuleerid kõik potentsiaalsed võimalused ja variandid läbi ja teed õige otsuse. Eelkõige iseendale õige otsuse.

Terv. Märt Aarne
Autorestauraator

Tere

Küsimusele kas on vaja, vastan mina JAH ON VAJA. Miks on vaja ja millisel kujul - siin juba nii selget ja mustvalget vastust pole. Mina tooksin välja plusspoolena informatsiooni säilimise ja kogunemise ühte kohta. Kui näiteks taastajatel/huvilistel on küsimusi ning probleeme, on alati koht kuhu pöörduda ja saada vajalikku teavet. Mina kui taastaja hindan kõige enam teaduslikku lähenemist, aga karta on, et see ongi rada mis viib 10 huviliseni kogu eesti peale. Olgugi, et sa oled alles noor mees, tuleb ikka muretseda, et sinu teadmised koos sinuga hauda ei läheks. Sellise asutuse nagu mopeedikeskus kaudu ongi võimalik seda ennetada:D Keskuse eestvedamine on väga tänuväärne töö ja selle eest väärilist tasu ei hakka sa kunagi saama. Kui tahad tegeleda selle kui ärilise tegevusega, tuleb keskus ümber tõsta kuhugi turismimekasse. Esimesena tuleb meelde samasugune väike kollektsioon rattaid Jurmalas, kus muuseum asub peatänava lõpus. Seal külastajate/huviliste puudusega probleeme ei ole.

Kahjuks nõuab kollektsiooni täiendamine ja taastamine suuremaid finantsvahendeid - see peab tulema oma taskust nagu alati. Juhin aga tähelepanu sellele, et rahal on komme jõuda sinna, kus teda juba on. Ehk kui muuseum ja püsti ja ruumid olemas, on alati piisava projektikirjutamisoskuse puhul võimalik leida rahastajaid nii eestist kui ka EU fondidest.

Jõudu ja edu soovides
Siim

Kui mopeedimuuseum, siis minu arvates võiks see piirduda Nõukogudeliidu ja tema vennasvabariikide toodanguga,
sest kogu maailmas toodetud mopeede vaevalt keegi suudab kokku osta ja ära mahutada.
Teisalt minu arvates võiks täita korralike eksponaatidega kõigepeal Virtuaalse vanatehnika muuseumi
(eriti pean silmas just mopeede sest neid oli viimasel vaatlemisel seal 1).
Mingit konkreetset tulu eestlastele sellest muuseumist ei sünniks, kuigi 100+ inimest seal vast aastas ikka käiks, mina nende seas.
Ja vabalt võiks mopeedimuuseum olla osa suurest eesti tehnikamuuseumist, kus oleks vaatamiseks 20-30 erinevat mopeedi ja
punnvõrri, koos kirjanduse ja muude aksessuaaridega.

Tore katse, kardetavasti jäävad müümata,
sest need tingimused pole kellelegi enamjaolt vastuvõetavad.
Kui sa tõesti tahad neist lahti saada, siis müü nad ikka jupphaaval kolleksionääride kätte.

ps: sellist kuulutust mäletan ma ka aastatagant, kas keegi asja vastu reaalset huvi ka tundis?

Idee on muidugi hea, et kui müüa siis tingimusel et kogu säilitada, sinna investeerida jne..

Aga ma olen päris kindel, et sellisel juhul kui sellised tingimused lepingusse pannakse, siis on see leping suhteliselt kehtetu. Keegi ei saa ostjale ette kirjutada mida ta oma ostetud asjadega teha võib. Halvemal juhul võib nii kogu kollektsoon hävida ja sina ei saa sinna midagi teha, kuigi sul on leping mis seda keelab.

Terve masinapargi hävimise oht on tegelikult kogu aeg olemas. Võib ju kasvõi äike mopeedihoidla põlema sütitada. Vastulause, et äike madalale ei löö, on kehtetu - olen ise oma silmaga näinud, kuidas äike keset lagedat heinamaad lööb. Muidugi oleneb pinnasest, mis hoone all ja ümber on... No tegelikult ei ole see jutt, mida siin arutada.

Oleks tore, kui mopeedid mõne mõistliku tegelase käes on. Arvan et kui müük ei õnnestu, siis nad seda ka on. Kui müük õnnestub, siis... Tuleb vaadata, et tegu oleks ikka tõsise ja ausa huvilisega mitte inimesega, kes veidi aja pärast huvi kaotab ja eksemplarid välisriikidesse maha parseldab.

isegi leiaks ruumid selle kolleksiooni jaoks!kas siis saaremaal, vöi oopis järvamaal!!!aga vat ei hakka vöim peale kahju, kui ära annad käest

Ma ei kahtle sellise muuseumi vajalikkuses.See on tükike ajaloost.Jaan oled suutnud üsna huvitava kollektsooni kokku panna.Selle kolektsiooni juures meeldib mulle et paljudel masinatel on oma stoorid,naiteks üks Riga on ajahambast puretud tehase seisus.Kuna masinal oli vabriku defekt siis pole ta sõitnudki.Rääkimatta muust infost mida Jaan on suutnud koguda.Kahju oleks selle kõige kadumine.

Paregustes oludes selline muuseum põhitegevusena kahjus ei tasu ära.Võib ju teha projektidena aga üksi on see siiski üsna raske.
Hobikorras siis miks mitte.Võib olla kui saaks seda eksponeerida sobivas kohas oleks ehk külastajaid rohkem.

On üldse sellist muuseumi Balti riikides? Väljapanek Riia automuuseumis aga eraldi muuseumi?Mina ei tea.
Eesti oleks esimene.

Mina olen nõus nõu ja jõuga aitama.