Sai kunagi omatud ühte CPI Hussarit.
Tuttav ostis selle emotsiooni ajel katkisena kindlustusoksjonilt. Oli avariiline, aga õnneks tuunimata.
Ostis kõvera asemel ette uue esihargi. Need plastid, mille killud olemas olid, lappis kuidagi kokku, need mida polnud, hankis terved. Uusi plaste aga sama värvi ei saanud. Pani külge need, mis sai ja oli lõpptulemusena üleni kirju roller - punast, oranzi, "märga asvaldit" ja kollast.
Seisis tal see roller natuke aega ja ta sai aru, et ega seda masinat tal päriselt tarvis ei läha ja müüs maha. Kuna hind tundus sobiv ja arvasin, et just selline roller mul momendil täiuslikust õnnest puudu just ongi, ostsin selel endale ära. Peale kerget karpa puhastust ja üldist tehnohoolet hakkas masin sõitma täiesti korralikult. Peale plasti paranduste kohandamist olid gondlid ka piisvalt tugevad ja ühes tükis.
Kuna abs-plast eriti liimitav ei ole, masin sõitma põhiliselt hakkas aga kruusateedel, kus vibratsioon ja raputused tohutud, sai parandusteks kasutatud suht drastilist (aga samas ainsat kindlat) lähenemist.
Tükid korralikult kahelt poolt kokku sulatatud ja siis tugevuse andmiseks veel liitekohad ka peene traadiga üle "õmmeldud".
Ainus, mis mind häiris, oli see, et linnas sõitmiseks liiga kirju, aga mingit pahteldus- ja värvitööd tegema ei tahtnud hakata.
Metsa marjule minekuks aga liiga särav, et ei saa põõsasse ära peita. Võtsin siis omale algseks eesmärgiks, et teen ta koledamaks, et saaks rahulikult kuhugi vedelema jätta ilma, et peaks muretsema, kas masin pärast ka alles on.
Selleks sai mindud lähimasse ehitusmaterjalide poodi ja ostetud rohelist, pruuni ja musta täismatti kiirkuivavat metallikrunti ja pesukäsnad. Rolleri värvimine toimuski nii, et kõigepealt pruuni ja rohelise värvi sisse kastetud käsnaga sai masin üleni tupsutades üle värvitud ja siis teise ringiga kohe musta värviga oleva käsnaga üle käidud.
Tulemus jäi üllatavalt hea ja metsa peitmiseks täiesti kõlbulik. Kõlbulik ka linnavahel liikumiseks.
Kahjuks tundus välimus isegi liiga heaselleks, et linnavahel vedelema jättes ei oleks see varastes huvi äratanud ja sellepärast olin ka edaspidi sunnitud masina igaksjuhuks lukku panema.
Värv püsis peal ideaalselt, mingeid mahakoorumisi ei täheldanud, okste kraapimist ka ei kartnud.
Kuna mul laps korra masinale ka libeda rohu peal haiget tegi ja ühel gondlil jälle osaliselt kildudeks sai, oli ka parandmine imelihtne - tükid kokku sulatada, paranduskohale uuesti värv käsnaga peale tupsutada ja valmis
Kunagi hiljem, peale kahte hooaega, kui arvasin, et seda sõidukit endal enam vaja ei lähe, õnnestus vaatamata imelikule värvkattele ja külge aretatud tuuleklaasile masinale isegi uus omanik leida.
Pealkiri: CPI Kamuflaaz 
peal?
