Sai 2002 aastal märgatud Kuldses Börsis sellise masina müügikuulutust. Masin ise suhteliselt normaalses säilivuses 1978a oma, aga silinder puudu, asukoht nõmme ja männiku vahel. Kuna sai ise selajal parajasti nõmmel elatud, siis õnneks oli ka koht lähedal ja sai masin ära ostetud. Masin kunagi toodud saksamaalt, olemas ka saksa teh pass.

Kunagi ammu olin läbi saatuse keerdkäikude saanud ühe camino mootori omanikuks, mis sai vahepeal lapse kardile peale pandud. Viimased 3-4aastat aga lihtsalt vedeles riiulis ja tänu sellele oli silindri/kolvi doonor kohe kodus olemas.
Sai siis need teisele masinale kohe ümber tõstetud. Tükkaega võttis paagi läbipesu - selle mõneaastase seismisega oli paak seest väga kõvasti rooste läinud ja paksult seest pruunikat puru täis.

Peale neid operatsioone käivitus masin suhteliselt edukalt ja ka sõiduomadused olid täitsa rahuldavad. Lähedalasuvast kaltsukast leidsin juhuse tahtel lahedad oranzid jalgratta küljekotid ja rattapoest kaubakorvi, mis sais masinale külge monteeritud ning oligi lähedalasuval nõmme turul kapsaid-kaalikaid-kartuleid ostmas käimise masin valmis. Saigi seda palju just selleks tükkaega pruugitud. Kergeks miinuseks tundus olevat see, et tegu oli tehasest väljunud nudiversiooniga, mis piiratud 25kmh peale, silinder sai aga variaatoriga eksemplarilt, mis 45kmh versioon. Seoses sellega oli masin natukene jõuetu, sest karburaator ei suutnud lihtsalt seda silindrit väga hästi ära toita ja niimoodi oligi masina kiiruseks nende kahe vahepealne ~35kmh, mis oli küll nõmmel liikumiseks täiesti piisav, aga väga sügavale kesklinna ummikutesse sellega ronida ei tahtnud. Vahest andis paak ikka ka veel kergeid roostepurusid, mis kippusid karburaatorit ummistama, filtrile kuskil aga eriti ruumi paigaldamiseks ei olnud. Karburaatori puhastamiseks tuli aga mopeed osadeks võtta - caminol kinnitub tagakiige mootori külge ja liigub koos mootoriga, karburaator on nii raamitru all, et sinna ligipääsemiseks tuleb mootor koos tagaotsaga raami küljhest eemaldada... õigemini tõmmata mopeed hargile, lasta lahti amordid, kiige teljepolt välja tõmmata, lahti ühendada juhtme pistik, bensiinivoolik ja tagapiduritross ning raam koos esiotsaga ära tõsta.

Kuna kerged mõtted liikusid juba selle poole, et tahkas mõne mopeediga kuhugi välismaale matkama minna, siis tuleb ennam ju hakata tagumikutunnet kodukandis harjutama. Millalgi 2004 aastal sai ilusa kevadilmaga vastu võetud ka otsus proovida caminoga pikemat otsa läbida. Sai otsustatud camino Haapsallu viia sõites ja siis sealt mõne teise mopeediga Tallinna tagasi tulla. Saatuse tahtel sai selleks tesiseks Verhovina. Kui asjade käigust veidikene ette rutata, siis läks küll nii, et ei Honda, ega Verhovina ei ole kumbki peale minu omandusse jõudmist siiani Eestist väljapoole saanud... aga ega kunagi ei tea ette, mis aeg veel tuua võib.

Tegelased kaks üle 20 aasta vanat mopeedi.

H: Nimi Honda PA-50 “Camino”(B-2), sünnikoht Jaapan, sünniaasta1978.
49,8cc, õhkjahutus, kontaktsüüde, tsentrifukaalsidur, püsiv ülekandesuhe, kiilrihmvedu, 1,5 hp, reedvalve, pöördsiibriga karburaator.
Ümartorust “ühetoru” raam, 17” kodarveljed, ees ja taga vedrud ilma amortisaatoriteta, kõrge juhtraud, “pikk” sadul, tagakiige kinnitub mootori külge, pedaalidega.
Kiirus tehn. andmete järgi 25km/h.

V: Nimi Verhovina-6, sünnikoht Nõukogude liit, Lvov, sünniaasta1982.
49,8cc, õhkjahutus, kontaktivaba elektronsüüde, 3 kettaline märgsidur, 2 käiku, ketivedu, 2,2 hp.
Kanttorust raam, 16” kodarveljed, ees ja taga vedrud ilma amortisaatoriteta, kõrge juhtraud, “pikk” sadul.
Kiirus tehn. andmete järgi 50km/h.

Tegelaste tervislik olukord:

H: Ümberehitusteta, tehase olukord loomuliku kulumise ja roostetamisega, soetatud katkise mootoriga - vahetatud silinder ja kolvirõngad (kasutatud), masina oletatav läbisõit 10-15 000km, kerge loks väntvõlli ramlaagrites.

V: Ümberehitusteta, tehase olukord loomuliku kulumise ja ohtra roostetamisega, soetatud ilma mootorita - paigaldatud kasutamata tehasemootor V-50M (erinevus originaalis olnud V-50'st - käsikäikude asemel jalgkäigud), veermiku läbisõit 160km, mootor 0km.

Tegelaste palkamiseks tehtud kulutused:

H: Mopeed (katkisena) 1500.-, silinder 0.- (doonor oli juhuse tahtel kodugaraazhi riiulis olemas, uus aftermarket kolb/silinder/rõngad komplekt maksaks umbes 60€ + saatekulud).

V: Veermik 800.-, süütemähisteta uus mootor 1500.-, süütemähised 0.- (kodugaraazhi riiulist doonorilt, uute hind oleks umbes 450.-).


EPILOOG:

On olemas kahte tüüpi tegelasi - neid kes liiklevad neljal rattal ja neid kes kahel. Viimased jagunevad väikeste eranditega omakorda kaheks - need, kes on plastmasskattega ja need, kes on kroomitud. Antud loo tegelased ei kuulu neist ühtegi kategooriasse.


I VAATUS
Linnaliiklus

Igapäevane töölkäimine (Nõmme-Kadriorg-Kristiine) + õhtuti ja nädalavahetusel turu ja poe külastamine ja niisama ringisõitmine.

H: Peale silindri paigaldust esimesed katsed Nõmme väiksematel tänavatel. Naabrid ei hakanudki kividega loopima.
Sadul tundub mugav, plastmassist pedaalid niiskega natuke libedad, paigaltkiirendus võiks olla natukene parem (uimasus tuleneb oletavasti käikude/variaatori puudumisest ja/või liiga pehmetest sidurivedrudest), igatahes tundub olevat sobiv igapäevaseks kasutuseks ja eksperiment algab.
Kiirus on Tallinna linnaliikluses rahulikuks sõiduks piisav, tipptunnis Liivalaiale just ei roni aga samas saab kõikjal kõik asjad ilusti aetud, piisavalt kiirem kui ühistransport, ummikutest saab väikeste mõõtmete ja kaalu tõttu heade närvide korral isegi mootorrattast paremini läbi ronidada. Raskusi ei tekitanud ka Pärnu mnt. viadukt ega Nõmme mägi. Kuna käivitub esimesest taktist/meetrist, siis võib rahulikult foori taga oodates kõrva puhkamiseks mootori seisma jätta ja rohelise süttides startida pedaalivajutusega. Nädala keskmine läbisõit 125km/2,8L bensiini.
Esimene nädal vaja 2x karburaatori puhastust - selgub, et pikast seismisest on bensiinipaaki tekinud märgatav kogus roostet, mis nüüd sealt karburaatori poole liikuma hakkas. Pärast paagi läbipesu ja kütusefiltri lisamist järgnevatel nädalatel muresid enam ei täheldunud. Natukenegi pehmem vedrutus tagaks meie auklikel tänavatel veidikenegi mugavama kulgemise (eriti annab tunda Tondi tn). Samuti võiks Minu 100 kg kandami tekitava inetrsi ja 35-40km/h linnakiiruse puhul olla natukene effektiivsemad pidurid. Meeldivalt vaikne! Kolmandal nädalal saab mopeedile ette kinnitatud korv kauba veoks - ideaalne turult kapsaid ostmas käia, peab ainult valvama, et need suurematest aukudest läbi sõites korvist välja ei hüppaks.

V: Peale mootori paigaldust sissesõidu esimesed 50km Nõmme väiksemastel tänavatel. Kuna mootor tundub stabiilselt töötavat, siis suundun igapäevasesse linnaliiklusesse.
Sadul mugav, natukene mootrist liiga eemale hoidev käivitusvänt segab natukene jalgu. Kiirendus ja kiirus head ja linnasõiduks igas olukorras igati sobivad. Üheks nädalaks saab prooviks paigaldatud M-lenks, millega seoses madalemale sõiduasendile ja ühtlasemale kaalujaotusele paraneb juhitavus märgatavalt ja on lausa lust streetfighterit mängida ja tipptunnis autode vahel nõeluda. Aga minu 100kg puhul jääb selliseks agresiivseks sõiduks raam natukene pehmeks ja 186 kasvu tõttu ei ole selline küürus asend seljale kõige parem ja tehase kõrge juhtraud läheb oma kohale tagasi. Parem võiks olla külma mootoriga käivitus, soojaga probleeme pole. Nädalas keskmine läbisõit 100km/2,3L bensiini. Pidurid head, müra natukene suur. Kergelt tunnen puudust honda puhul juba ära harjunud kaubaveokorvist.
Teeäärsetel inimestel tekitab peaaegu samapalju naerulnägusid kui Honda. Üldse tundub millegipärast ümbritsevate inimeste suhtumine mopeedi tunduvalt sümpaatsem kui plastmassrolleritasse.

II VAATUS
Matk

H: Tallinn-Ääsmäe-Haapsalu (õigemini maakoht Haapsalu lähedal).
Paak bensiini täis, paigaldatud küljekotid. Kaasa pakitud igaks-juhuks tööriistakomplekt ja matkavarustus (telk, magamiskott, õhkmadrats+pump, vihmariided, dressid) ja teele.
Masin käitub hästi, mingit lisakoormast tingitud käitumiserinevust tunda ei ole. Kogu trassi olen otsustanud sõita rahulikult 80% gaasiga - keskmine kiirus 35km/h. Kõige suuremaks kartuseks olnud Tallinnast väljuv “kiirtee” on päriselt lausa lust sõita - tee on hea, sile (eriti Tallina tänavatega võrreldes) ja tee äär on sõiduridade kõrval 1,5-2m lai - 110+ km/h möödasõitvad autod ei häiri üldse, ega mina neid. Ääsmäelt Pärnu maanteelt Haapsalu poole ära keerates see kahjuks lõppeb aga tee äärejoonest väljapoole jääb ikkagi umbes 50cm asfalteeritud äär, kuhu enamuses ei ole õnneks ka pindamisega killustikku pandud ja seal on hea sile sõita ning kuhu saab ka vastutuleva auto puhul tõmmata, et tagat tulija ikka mööda saaks.
Ise võid ju viisakas olla ja aru saada sellest, et kiiremini liikuv sõiduk ilusti hoogu maha võtmata mööda saaks aga vihale ajavad need vastutulevad autojuhid, kes otsustavad, mind eimillekski pidades just minu kohal eessõitjast möödasõitu tegema hakata (eks saab lõpuks vihaga mõnele nahaalsemale ka rahvusvaheliselt tuntud viibet näidatud).
Esimene suitsu ja kohvipeatus teeäärses kohvikus 25km Tallinnast. Saab ka natukene jalgu sirutada, taguots veel väsimuse märke ei oma. Peale mõnusat päikese käes peesitamist, kolme saiakest, kahte kohvi ja kolme suitsu jätkan oma matka.
Kiiruse valik tundub olevat paras, mootor ümiseb kergelt, saab rahulikult ringi vaadata ja näeb tunduvalt rohkem kui auto või mootorrattaga mööda kihutades (soovitan kõigil järgi proovida!). Riisipere viadukt masinale mingeid raskusi ei tekita, Turba ja Risti vahel hakkab minu tagumisel poolel tekkima arvamus, et sadul võiks natukene laiem ja pehmem olla. Jalgu saab liigutada vahetevahel pedaalidega mõned ringid tehes.
2,5 tundi peale Tallinnast lahkumist jõuan Paliverre, kus on toimumas “Metsiku Lääne Päev” ja otsustan ka oma ratsuga väikse kõrvalepõike teha, natukene muusikat kuulata ja süüa-juua. Imestama panevad kruusateel olevad suured, väikeseid järvi meenutavad, loigud. Üritusele jõudes saan teada, et seal oli tund aega tagasi paduvihm olnud ja leian, et vahest on aeglane kohalejõudmiskiirus ka hea. Väike probleem tekib küll väravas piletimüüjatega kuna neid ei õnnestu ära rääkida, et niisama tunnikeseks puhkama minnes ei oleks nagu ikka ju mul seda päevapiletit vaja osta ja võiks niisama sisse saada. Lõpuks jõuame kompromissile ja mulle müüakse lastepilet ja pääsengi kantrimuusikat (mis mulle päriselt kohe üldse ei meeldi) kuulama ja kõhtu täitma.
Tunnisest kultuurielamusest on mulle küllalt ja asungi edasi oma sihtpunkti poole teele. Taebla juurest olen kaval ja lõikan 5km mööda metsarada, et otse oma sihtmaärgiks olevasse maakodusse jõuda ja avastan, et märg savine pinnas on nagu jää ja matkavarustuses mopeediga on slide's kurvide võtmine küll võimalik aga mitte kõige mugavam tegevus. Igatahes jõuan tervelt kohale, kuigi ratas on kotid ja jalanõud natukene poriseks loopinud aga selline pisiasi ei varjuta minu rõõmu õnneliku kohalejõudmise üle.

V: Haapsalu-Ääsmäe-Tallinn.
Saabumisõhtul saab küljekotid Hondalt kaks nädalat tagasi maale viidud Verhovinale ümber tõstetud ja paak kütust täis tangitud. Järgmine hommik siis nüüd selle masina selga pakitud ka kogu matkavarustus ja lõuna paiku asutud tagasiteele Tallina poole. Jälle slide's metsavahe läbimine ja olengi suurel maanteel. Tundub, et oleks vaja jäigemaid tagavedrusid, kuna paar korda tunduvad teravamatel jõnksudel vedrud põhja käivat - enamus minu ja pakkide kaalust langeb ju tagarattale. Ka tehasesõeltega summuti võiks natukene vaiksemat häält teha, või olen ennast Honda kergest üminast ära rikkuda lasknud. Õnneks harjub kõrv selle häälega esimese veerand tunniga. Gaas saab hoitud samuti 80% mis annab kiiruseks 45-50 km/h. Mootorist kostab kergelt kõrva riivavat kõlinat aga töötab ilusti ja ühtlaselt. Esimene peatus peale 30km läbimist, Ristil. Sõit jätkub peale tassi kohvi ja kahte suitsu.
Pikal otsal tundub Verhovina sadul natukene mugavam olevat ja ka jalapulgad võimaldavad Honda pedaalidest rohkem ennast sõites kohendada. Kuna on pühapäev, siis hakkavad tüütuks muutuma 110-160 km/h möödalendavad, praamidelt tulevad, autodekolonnid.
Ei saa aru inimestest, kes peale meeldivat ja rahulikku puhkust Saare- või Hiiumaal peavad mandrile jõudes kohe elu-eest kihutama hakkama, et ikka ruttu-ruttu Tallinna tagasi jõuda.
Sõit kulgeb viperusteta, järgmine kohvi-suitsu peatus 25km enne Tallinna, samas kohvikus, kus Haapsallu sõiteski. Masinat üle vaadates tundub esiratta veeremine olevat mitte kõige ühtlasem ja kerge müraga aga kuna erilist loksu tunda ei ole, siis jätkan oma teekonda. Tallinn-Pärnu maanteele jõudes tunnen jälle seda meeldivalt laia ja sileda teeääre tunnet ja viimaseks 20 kilomeetriks kasvatan kiiruse pooleni seal lubatud 110km/h'st. Natuke teevad muret vahetevahel esirattast kostvad raginad. Aga kuna nagunii on enmus kaalujaotusest tagarattal, siis ei lase sellest ennast väga häirida ja ei hakka täpsemat põhjust enne kodu uurima.
Tallina jõudes õnnestub veel korra jääda toppama ka raudteeülesõidu taha ja need 2 minutit tunduvad väga pikana. Samuti nagu ka sealt koduni jäänud viimased 7km.
Esimene asi on koju jõudes hakata uurima mürade põhjusi - mürad esirattas tingitud praak rattalaagri lagunenud separaatorist (ohtlik) ja kõlinad mootris tehases paigaldatud sidurikorvi puksi ebatäpsusest (ohutu).

PROLOOG:

H: Kokku siis läbitud masina proovilepanekuks ja seisukorra kindlaks tegemiseks Honda PA'l umbes 550km - sellest 450 linnas ja 100 maanteel. Vahetatud sai esipiduri tross, mis oli “karvaseks” läinud. Peale väntvõlli raamlaagrite vahetust, kustkohast on kerget kõlinat kuulda ja tunda ka vahetevahel kerget lisaõhu võtmist ei tohiks mootoriga probleeme olla.Vahetust vajaksid ka ajaga seismisest praguliseks muutunud kummid, kuigi neil mustrit veel kõvasti ja natuke katkine sadulanahk parandamist aga selle suve sõidab niimoodi lõpuni ära.
Arvan, et peale nende tööde tegemist peaksid paar järgmist hooaega olema mure- ja kuluvabad (bensiini ja seguõli ostmisest küll kahjuks ei pääse).

V: Kokku siis läbitud 450km - sellest 300km linnas, 50km kruusateedel ja 100km maanteel.
Peale (igaksjuhuks) kõigi rattalaagrite vahetamist ja uue sidurikorvi puksi paigaldust peaks olema probleemid lahendatud ja masin edasiseks kasutamiseks kindel ja sobiv ka järgmisteks ja palju pikemateks “matkadeks”.