Teeme natukene tööstusspionaaži ka:
Kuumutasid gaasi või elektriga?
Mitme tonnist pressi kasutasid?

Tänud motiveerivate sõnade eest!

oldmoped kirjutas:

Teeme natukene tööstusspionaaži ka: Kuumutasid gaasi või elektriga? Mitme tonnist pressi kasutasid?

Press on 50 tonnine. Konkreetset tööd tehes sai umbes 30 tonni kella peale, siis tundus toru ideaalselt lapik olema. Arvan, et oleks saanud selle 3mm seinaga toru pinnalaotuseks pressida ka 10-12 tonniga, siis oleks pidanud torule mitu "kuuma" tegema.
Toru uuesti punaseks ajamine, pressi alla panek ja pressipakkude sättimine ei pruugi samas asendis õnnestuda. Jälg oleks tulnud võibolla kehvem. Kasutasin lihtsalt saadaolevat ressurssi ja lasin ühe soojaga lõpuni.
Kui kellelgi midagi väga tõsist pressida vaja, kus alla 50T pressid hätta jäävad võib ühendust võtta, saan aidata.

Toru kuumutasin gaasiga. Omal oli olemas vaid selline põleti, millega paras tõrvapapiserva sulatada. Selle töö jaoks sai tööriist laenatud. Tegu vahetatavate otstega põletiga. Hea "konkreetse" terava leegiga, pidi hästi sobima jootmistöödeks ja paikkuumutamiseks.




Kemper firma toode. Küsisin põleti omanikult järgi - olevat ostnud Tallinnast Tööriistamarketist.

Enamasti tähendab vaikus foorumis seda, et töötubades käib tegevus edasi. Käesoleval ajal, selle projekti juures siiski arenguid pole. Saan vaid seltsimeheliku rõõmuga lugeda foorumist, et vanamopeediasja käiakse ajamas hommikul enne palgatööd, õhtul pärast palgatööd ja maal olles arutatakse veel naisega mopeedi värvitooni üle.
Ma luban, et püüan asjalikku foorumisisu toota siis kui teised tegijad omale kahetaktilistest puhkust võtavad. Praegu olen mina aga oma töö ja kodu kõrvalt üle jääva auru suunanud haridusasutuse lõputöö kirjutamisse. Õnneks on teinekord tööl mõni rahulikum hetk, olen saanud siis projekt "V-902" pudinaid nikerdada:

Esipidur



Et kunagi ikka streetfighter`ite kombel fooritule taha seisma jäädes stoppie`t teha(loe: tagaratas maast võimalikult kõrgele tõstes pidurdada), peab esipidur tänapäevasel tasemel olema! Et originaalsed piduriklotside hõõrdkatted olid päris läbi, tegin uued.
Otsisin varudest üles Moskvitši ja Volga trummelpidurite needitavad/liimitavad katted lootuses neist säärekale abi saada, paraku olid need katted nii jäigad, et vähegi painutades murdusid katki. Kuigi olen käes hoidnud ka rohkem painduvat nõukaaegset materjali, tegin tööluusi ja sõitsin Pidurimeistrisse.
Kui leti taga olles taskust V-902 piduriklotsi välja võtsin, astus meistrimees kaks sammu tagasi ja ütles EI. Kogenud mees põhjendas ka oma vastust. Seletasin, et olen ise natuke haige inimene ja tulin kõigest friktsioonmaterjali küsima.
Olen sellest ettevõttest ikka abi saanud, nii seekordki. Sain oma küsitud 4mm paksuse materjali. Kuna ma entusiastlikult kirjeldasin, kuidas ma tahan uued katted klotsidele neetimise asemel liimida, sain materjali aitäh eest.




Et minu liimimine õnnestus esimesel korral, annan ülejäänud materjali heal meelel kellegile hädasolijale edasi. Sellest peaks jätkuma veel kahe Lvovi ja Riia tehase "Gauja tüüpi" pidurile.




Alumiiniumisulamist pidurikingadele liimisin friktsioonkatted kaasaegses sõidukite kereremondis kasutatava komposiitliimiga Terokal 5055.
Tükk tööd oli saada need miniatuursed, ülimalt ebatäpse valuga klotsid pidurikilbile nii, et nad pidurdades viltu ei kisuks. Lahendasin probleemi seibidega, mis toetavad klotse sellel poldil, mis neid paigal hoiab.