Olen selle teema ümber pead vaevanud juba ammu ja proovinud aru saada, et milline on meil levinud vanamopeedide ja nende osade ja jäänuste õiglane hind. Selline, millega toimuvad tehingud ei ole mitte sõprade omavahelised, kus reaalne väärtus ja selle finantsekvivalent ei peagi vastavuses olema vaid just need avalikud tehingud, mis ei ole teostatud hädatapu eesmärgil ning mille juures müüjatel on mingigi majanduslik huvi asja müüa ja millega ostjad neid ostavad, ilma, et tunneksid ennast röövituna.

Oleme realistid - tarbimisväärtust suurema osa siinse seltskonna jaoks (erinevalt mõnest valdavalt noorema seltskonnaga foorumist) neil sõidukitel mittemingit ei ole. On ainult emotsionaalne väärtus, et tahetakse sellist asja omada.
Valdavalt ei ole vanamopeediseltskond ka majanduslikult vähekindlustatute staatuses ja elavad endale kuuluvate katuste all, omavad enamvähem stabiilseid ja regulaarseid sissetulekuid ning ostavad poest kasutamata toitu. Sellest järelduvalt ei ole mopeedidega tegelemine, olenemata tõelise vanatehnika tõeliste huviliste arvamusest, päriselt seotud mitte niivõrd majandusliku seisuga, et päris masinate jaoks raha ei jätku, vaid sellega tegeletakse sellepärast, et need masinad mingil imelikul ja üldsusele arusaamatul moel meeldivad. Loomulikult ei vaidle ma vastu, et mopeedidega on ka finantsiliselt natukene lihtsam tegeleda ja reaalselt oma garaazi mõne kuni mõnekümne mopeedi asemel sama kogust indiane või autobusse meist enamus tekitada ei suudaks, aga see ei ole vist kellelgi ka otseselt eesmärgiks seatud.
Samas tundub meile kõigile, et meil on toredad masinad ja ka garaazinurgas olevaid roostes rauahunnikuid (mida me hellitavalt millegipärast projektideks või doonoriteks nimetame) vaatame heldinud pilgu ja uhkusega, nagu oleks tegu suure hunniku kullaga. Meil hakkavad käed värisema, kui me kuskil midagi, mida endal veel ei ole, müügis näeme ja olema ükteise võidu nõus välja käima ka suhteliselt suuri summasid, sest tegu on ju investeeringuga tulevikku.

Reaalne elu jõuab kätte aga siis, kui mingil kahtlasel põhjusel (näiteks ajutises selgusehetes) proovime mõnda oma masinat või projektitoorikut võõrandada...
Küsides mõne asja eest kolmekohalise summa, sõimatakse kindlasti nägu täis, et röövel. Küsides kahekohalise summa siis on kiibitsejaid ümber küll... aga reaalse tehinguni jõuab asi harva (ja on müüja poolt tihti paljus pealemaksmine stiilis, peaasi, et garaazi ruumi saaks). Enamus ostjaid tahaks asju saada keskmiselt 3-5€ ja soovitavalt selle raha eest ka koju kätte tooduna.

Aga milline on ikkagi selliste asjade õiglane hind, kas selline asi on üldse olemas ja kuidas see kindlaks teha?

P.S. Et keegi minust valesti aru ei saaks, siis mainin igaksjuhuks juurde, et ma ei kavatse oma masinaid maha müüma hakata ja ei tegele siin turuuuringuga, vaid tegu on üldfilosoofilise teemaga.

Olen ise ka aeg-ajalt sellele möelnud-milline se öiglane hind siis oleks.
Oleneb muidugi seisukorrast,originaalsusest jne.
Näiteks kui olen soetanud endale suht odava raha eest möne n.ö. projekti,siis mingi pisikese puuduva originaaldetaili pärast söitnud maha pikemaid vahemaid,mis kokkuvöttes kulutatud kytusele teeb juba samasuguse hinna mis see masin algselt maksis.
Saartel elavatel inimestel on need vahemaad veelgi pikemad..
Samas alati ei saa ka öelda et Osta.ee-s väljakujunenud löpphinnad oleks alati öiglased.
Muidugi köik ei satu öigel ajal seda lehte lugema ja hiljem löpphindu vaadates tundub et jälle läks yks hea asi odavalt minema.Nii on juhtunud.
Aga reaalselt oma ruumipuudust arvestades poleks mul enam vöimalik mind huvitavaid mopeediprojekte juurde vötta,kuigi hindu vaadates tahaks kyll

Hind on lihtne asi - number mis viib tehinguni, kuusakoski hinnakiri on avalik.
Järgmine võimalus on osta jeejees väärtust otsida, kasutades näiteks piirhinnaga oksjonivõimalust, kindlustusjuhuks kui äkki teised ei pruugi asja soovitud tasemel hinnata.
Väärtuse hindamine on palju keerulisem asi, sõltudes ajast ja ruumist ning veel tuhandest pisiasjast. Nagu viimasel ajal palju kuulda on, pole isegi kullal hinda, väärtuse kaudu kujuneb hind igas ajahetkes uuesti.
Igal omanikul on õigus määrata oma vidinate väärtus, omanikuvahetuseks läheb juhul kui teine osapool seda väärtust vähemalt samasuurelt hindab.
Veel on ka võimalus hakata monopoolseks hinnakujundajaks (ostes turu üles), või kui ise kogu turgu haarata ei suuda, sõlmida turuosalistega kartellikokkuleppeid.
Vinge turundus asjale taha (inimesele tuleb tekitada vastupandamatu iha kauba järele) ja ühelhetkel võimegi oma võrrid WLA-de vastu vahetada.
(Näitena alumiiniumi ja kulla suhe läbi ajaloo.)
Eks neid nippe on moodsas maailmas veelgi rohkem välja mõeldud.
Kontrastide mõttes võiks mõtiskleda klaasitäie vee väärtusest erinevates tingimustes.

Filosoofia on libe tee (enamasti lõpeb hullumajas), asjade hind pole ju oluline vaid saadav emotsioon, ja üleüldse on rahaeest saadavad asjad odavad.
On ju raha maailmas lõpmata hulk, iseasi palju sellest parasjagu minul kasutada on.

Nagu "mulk" rootsireisul ütles: Pidevalt on selline tunne, et raha mul on, ainult kelle käes see parasjagu on jääb hetkel veel selgusetuks ja uurimine jätkub.

Ja et neid ajutisi selgusehetki ei oleks, tuleb olla "pidevalt vines", siis ei hakka ka käed värisema.

Sa Meelis peaksid mäletama väga hästi minu viimasel Tagadi laadal tehtud eksperimenti, kus ma enamuses oma kaasas olnud kaubal lasin ostjal ise õiglase hinna määrata ja sellega asja ära osta. Asi töötas suhteliselt hästi ja enamus inimeste südametunnistuse järgi antud summad olid täiesti adekvaatsed.
Sita maitse jäi suhu vaid paari tehingu juures, kui mõnede tuntud meeste südametunnistused olid kas 3€ väärt, maksti teadlikult vaese külamehe nägu ette tehes mõnede suuremate asjade eest 30-50% reaalsest antud situatsiooni turuhinnast või maksti enamvähem turuhinna kõige alumine ots, aga ise tehti sinna juurde nägu, et nagu oleks oldud tõsine heategija, asja eest kõvasti üle makstud ja talle ollakse nüüd elu lõpuni tänuvõlgu.
Ehk nad said vähemalt õnnelikuks ja said omaette pärast naeru pidada, et leidsid lolli. Lisaks aitas see aktsioon välja sõeluda ka inimesed, kellega kunagi enam mittemingeid tehinguid tegema ei hakka.
Aga eks õiged vanatehnikahuvilised olegi valdavalt sellised - ilmekas näide oli hiljuti amf'is, kus ühe kasutaja poolt paari detaili eest nelipaki küsimise peale sõimati inimesel enamus rahava poolt nägu lihtsalt täis. Selliste reaktsioonide lugemine ja samamoodi need laadal tekkinud sitamaitsed viivadki asja ju selleni, et omale mittevajalike asjadega jääb kasutada vaid äärmusi - a) kinkida mõnele sõbrale, kes seda võib vajada; b) viia lihtsalt tuimalt kuusakoskisse ära, sest seal võetakse asi rõõmuga vastu, ei proovita sul nahka üle kõrvade tõmmata, ei esitata lolle küsimusi ja ei sõimata nägu täis.

Selleks, et teha suvalisele näole heategevust ei ole nagu mõtet, sest paljude asjade puhul, kui need on näiteks ka vanarauahunnikust ära päästetud, on nende eest antud kilohind ning nende äratoomisele ja hoiustamisele tehtud kulutused (oma ajast parem ei räägigi) kordades suuremad, kui õiged tulihingelised vanatehnikahuvilised on nõus selle eest kompenseerima - nad on ju suured ja tähtsad ja tegelevad nii tähtsa ajaloo päästmisega ja iga õige eestlase aukohus peab olema kõik enda asjad neile anda ja soovitavalt veel natukene ka peale maksta.
Samas proovides neilt samadelt isikutelt midagi endale vajalikku ja neile mittevajalikku kätte saada, lüüakse alti võimalikult suur kirves võimalikult sügavale selga, küsitakse näiteks mõne kõvera ja roostes ja müüjale tundmatu mopeediraami eest vähemalt töökorras WLA mootorit või mis veel levinum, lihtsalt kiuste ei müüda.

Oi pagan, kus teil on hea filosoofiline teema siin. Just ükspäev mõtlesin oma müüdud mittevajalikule varuosahunnikule. Eks igal asjal on kolm väärtust. Müüja poolt määratud müügihind, Ostja poolt pakutav hind ja asja tegelik väärtus. Pahatihti aga need kolm asja omavahel aga kokku ei lange. Seetõttu müüjana eelistaksingi mingit vahetuse teemat. Olen isegi poisikesena üht mopeedi nillimas käinud ja tolle aja kohta ülemõistuse hinda pakkunud. Taat polnud nõus müüma. Aasta hiljem veeretas selle mopeedi rauahunnikusse ja sealt edasi ei teagi, mis sai tollest.

On see meie mopeedimaailm, mis ta on ja eesti vanajalgrattamaailm ka omaette eriline ooper... aga kohalik motorolleriturg küll mingile kainele mõistusele ei allu - Läbi aja säilinud, omas mahalas, vist töötava ja dokumente miteomava Vjatka rolleri eest kujuneb oksjonil 30% kõrgem hind, kui omas mahlas, väga heas sõidukorras ja korralikult regulaarset hoolet saanud ja täislegaalse (arvel, ülevaatus, kindlustus) Honda eest!


Mõlemate müüjad on siinsed foorumlased ja mõlemate pakkujate hulgas oli samuti tuttavaid nimesid.
Ei taha kellelegi kuhugi ei soola ega suhkrut raputada, aga eks asjaosalised kommenteerivad ise, kui nad seda vajalikuks peavad.

Jutt ilmselt sellest: http://www.osta.ee/index.php?fuseaction=item.bids&id=22524833
Mis siin ikka kommenteerida.
See mis toimus oli üllatuseks endalegi.
Hondaga võrdluses mängib ilmselt rolli see minupoolt eelnevalt nimetatud aja ja ruumi faktor. Põhiliselt vist "ruum", Vjatkaga ilmselt tekib meie elukeskkonnas elanud inimestel rohkem emotsioone kui Hondaga.
Ilmselt ostja ei ostnud motorollerit vaid Vjatka motorollerit.
Katsuge mõnda säärekat kuskil mujal maailmas kellelegi maha müüa - kui tegu pole just mingi põhimõttelise kollektsionääriga, siis ei pakuta tast ju mittemidagi, isegi tarbeesemena täiesti väärtusetu.

Samas hea näide sellest, kui erinevalt hinnatakse asjade väärtust.
Mis õiglasest hinnast (mida kõik aktsepteeriksid) me siin rääkida saame.
Sellist asja pole olemas, on vaid iga indiviidi oma hinnang sel hetkel ja selles kohas.

Eks see ole jah, et kõik peale oma perse ja vanaema on enamvähem müüdavad, kui vaid keegi sobiva pakkumise teeb ... ja osadel inimestel on isegi need kaks õige pakkumise korral saadaval.
Paljuski ongi see probleem selles, et meie huviala puhul need pakkumised ei ole tihti lihtsalt sobivad ega ka adekvaatsed - lihtsam on kaks tassi kohvi statoilist ostmata jätta kui mõni omale mittevajalik masin või varuosa maha müüa ja selle eest seesama raha saada... või kui rohkem teemassepuutuv näide tuua, siis ühte võrri maha müües selle eest teise võrri kroomdetaile veel taastada ei saa (päriselt ei saa tavaliselt selle eest isegi uut torssikomplekti mitte)... samas ostja käib ümber ostetava võrri ja proovib elueest hinda 60'lt 30€ peale kaubelda vingudes, et näe, juhtraud ja leegitoru on natukene roostes. Lihtsalt valdavatel juhtudel puudub igasugune mõte midagi müüa selleks, et hankida finantsvahendeid. Ainus põhjus saab olla ruumipuuduse leevendamine.

Hind ja väärtus oleneb asjast ja isikuist kelle vahel tehing tehakse.
Kunagi müüsin suht olematu raha eest unikaalse Volga kere,minu andmetel veeres meie teedel kaks sellist masinat.Kahjuks huvliste puudumisel tuli odavalt ära anda(Standatse eest oleks aga korraliku summa saanud).

Samas mäletan "hilisel kooliajal" ostsin Datsuni ,sõitsin aasta,kevadel müük ei õnnestunud(taheti palju odavamalt)Sügisel panin uuesti müüki ja kõrgema hinnaga(jättes tingimisvaru).Esimene ostja võttis kauplematta ära.

Sama on ka meie masinatega,peab olema"õige"aeg ja "õige"ostja.

Eelmise nädala lehest lugesin :Inglismaal oli keegi maksnud oksjonil J.Lennoni katkise hamba eest 22000Eurot.Artikli autori kommentaar hamba kohta oli"kollane jõle asi".Ostja oli aga väga rahul.

Samas võib asjal olla palju suurem väärtus omanikule,kui ostjale.
Juhtumisi nähtud lõik Pealtnägjas kus mees nikerdas imelisi kappe oma korterisse.Müüa ei kavatsenud,90a algul oli talle pakutud ühe eest 18000dollarit.

Seepärast seda õiget hinda on sellistele asjadele väga raske leida.

Minu üks muusika huvilsest tuttav on omale ostnud kokku korraliku helitehnika(isegi garaasis oli päris korralik saund)tema ostab põhimõtteliselt sellist elektroonikat odavalt.

Oluline on "õige"ostja üles leida.
Eks iga üks ju ise teab paljuga ta oma masina ostis,või on nõus uue eest välja käima.

Ja kogu filosoofia kokkuvõtvalt oleks, et õiglase hinna kujunemise peamised tegurid on tootmis-soetamiskulud, konkurentide hinnad ja tarbija väärtuhinnang, õiglase hinna alampiiri moodustavadki tootmis-soetamiskulud, sest sellest madalam hind on liiga madal, kuna kulud jäävad osaliselt katmata. Hinna ülempiiri määrab tarbijate väärtushinnang, sellest piirist ülespoole hind muutuda ei saa, kuna ostjad ei osta neile kallina tunduvat kaupa.

Eks me ikka ise peame seda rasket "turundustööd" tegema, et inimesed teaksid tahta!
Tuleb tihemini "viirukit" laotada ja küll siis nõudlus kasvab.
Kuuldavasti veel mõned ajad tagasi ükski nn. tõsine vanatehnikamees ei pidanud säärekajuppi maast ülessevõtmise väärilisekski aga katsu sa nüüd mõnda vidinat nende käest kätte saada.
Graafik näitab, et vanker liigub õiges suunas.

Huvitav, enamvähem hakkab nagu isegi looma ja paari tassi kohvi hinda ületama - https://www.osta.ee/22534388

Kange tahtmine tekib isegi prooviks paar masinat oksjonile panna, et näha, mis juhtub.
Samas, kui hästi läheb, siis saab ju selle eest näiteks allesjäävate sõidukite elamistingimusi parandada.
Kui sitasti, siis saab selle lihtsalt statistika tegemise kuludena maha kanda.

Krt, pean natukene oma esimese posti lõpus kirjutatud sõnu sööma.


Sai alustatud väikse eksperimendiga - http://forum.moped.ee/t1016-m-vorride-ehitustoorikud-ja-muu-nann

Rõhutan juurde, et tegu ei ole ainult hinnaprooviga vaid sobivate numbrite puhul toimuvad tehingud reaalselt!
Selle tõttu palun ka pakkumise tegemisel reaalsete finanatsvahendite momendil mitteolemasolul juurde märkida, et ostetakse optsiooni - ollakse nõus ostma see asi sellise hinnaga sellisel kuupäeval.

Millalgi peale aktsiooni lõppu avaldan statistika mõttes ka pakkumised, mis antud masinatele tehti, aga seda ilma pakkumise tegijaid nimetamata, lihtsalt numbritena.


Et kellelgi ei tekiks arvamust, et mul on kõht tühi, tuba külm või vaja viina osta, siis mainin ka juurde, et kõik tehingutest tulev raha läheb täies osas sihtotstarbeliselt allesjäävate masinate, korrastamise, säilitamise ja nende elutingimuste parendamise peale.
Loodan, et selleks, et kunagi mopeedimuuseum mingi väikese püsiekspositsiooniga ikkagi olemas oleks ja ka üritused toimuks, ei pea neid masinaid kõike ise omama vaid saab ekspositsioonipinna ja korralike hoiutingimuste olemasolul näitusi korraldada ka pundi peale ühiselt koos. Ma ei tunne mittemingit hingelist vajadust, et saaks foorumites oma allkirjaks panna, et minu erakogus on xxx sõidukit.

Niih. Nüüd hakkab Jaani puzzle kokku saama.
Olen seda juba algusest peale jälginud ja ka midagi öelda tahtnud, aga pole nagu mahti olnud.
Nüüd vist peab.
Tunnen ennast natuke puudutatuna, kuna oman ka ühest keskmisest eestlasest rohkem mopeede.
Kuidas ma nad sain?
Arvan, et pole kellegi asi.
Loodetavasti on enamus siinseid lugejaid ikkagi meespere ja minu mõningaid shovinistlikke võrdlusi pahaks ei panda.
Kui mulle ikka mingi tüdruk meeldib, siis lähen ja teen temaga juttu.
Jutu käigus võib selguda, et polegi millestki edaspidi rääkida. Ehk siis, tsau pakaa.
Samas võib tegu olla vägagi huvitava eksemplariga, kellest huvitud rohkemgi veel.
Ei anna endale mingit aru, et millist aega kulutad kohviku, kino, teatri või mille iganes veel asja peale. Eesmärk on oluline.
Ja siis sa selle saad!
Nüüd on jällegi kaks varianti.
Ülim rahulolu ja minetea ehk ka edaspidine pikem kooselu koos väikeste lisaväärtuste sünniga. Või siis täielik pettumus, ehk jama investeering oli.
Loodan tõesti, et kedagi oluliselt ei solvanus sellise võrdlusega.
Aga arvan endiselt, et kui ikka tahan väga midagi saada, siis pean seda ka saama.
Mis hinna eest, see on juba omaette küsimus.
See ongi aga selle aruteelu teema, millesse ongi raske ühest vastust anda.
Paljuski aitavad sõbrad, kellel pole probleem sooja käepigistuse eest mõni asi ära anda. Üritan ka ise samaga vastata. Kui võimalust on, siis ikka aitan. Eriti inimesi, kes on hingega asja juures ja sageli rahaliste vahenditega opereerimine tunduks isegi natuke imelik.
See ei olnud muidugi mõeldud Jaani südametunnistusele koputamiseks, et ta kõik pakutava poolmuidu ära annaks. Kindlasti mitte. Lihtsalt minu arvamus.
Oi, kuidas ihun hammast Jaani mopeedide pääle!

Tundub, et minu arvamus hakkab muutuma vastupidiseks - osade asjade peale hakkavad inimesed hulluks minema ja reaalsustaju kaotama.

http://www.osta.ee/index.php?fuseaction=item.bids&id=22836833