Olen tükkaega tagunud pead vastu seina, et kas praeguses majandusseisus on ikka tark puhkamisega tegeleda, aga kuna elame ju vaid korra, siis...
on plaanis võtta oma kolmerattalise ZIDiga ette umbes 1000km matk. Eks rahadega on nagu on, aga laevapiletid on broneeritud ja nüüd vaid loodan, et mõni klientidest mõne arve tähtajas ära maksab, et suudan need piletid ka välja osta.

Momendi kavas on igatahes startida 19.08 õhtupoolikul mopeedikeskusest, sõita Paldiskisse ja lahkuda kesköise rekkapraamiga Eestimaa pinnalt. Hulkuda neljapäev mööda Rootsi rannikuala ~300 km ülespoole, ööbida kuskil mereääres ja keerata hommikul siis sealt sisemaale ning jõuda läbi Faluni reede hilisõhtuks Borlängesse, kus Laupäeval hakkab Rootsi (õigemini küll maailma) suurim mopeedikokkutulek Melstaträff. Osaleda sellel ja pühapäeval tulla üle Upssala Kapellskäri. Ööbida kuskil seal kaljudel ja Esmaspäeva hommikuse praamiga uuesti kodumaa poole tulema hakata. Kui kõik õnnestub, raha otsa ei saa, masin ära ei lagune ja merel tormi ei tule, siis loodan igatahes teisipäeva hommikul jälle tööl olla.

Loodan, et fotoaparaati maha ei unusta ja elusalt ikka tagasi ka jõuan, et teile siin reisimuljeid pajatada.

Ehh pagan, tahaks ka aga "õnneks" leian sada põhjust miks ei saa.

Nael kummi ja ootame positiivseid reisimuljeid.

Tehtud!

Tubli !
Juttu ja pilti ka paluks...

Pildid ei avane...

Andke aega atra seada. Saabusin tagasi eile õhtul kell 23.05 ja pole jõudnud veel juttu kirjutama ja pilte üles laadima hakata. Ausõna, teen seda paari päeva jooksul.

Soojenduseks väikene pildigalerii reisi kronoloogilises järjestuses.
Natukene teekonda, natukene sealseid "alternatiivteid", natukene teepeal nähtud vaateid ja natukene kokkutuleku masinaid ja õhkkonda.
Täpsemad kommentaarid veidikene hiljem.


http://moped.ee/mellsta2009/

Ootame juba kannatamatult memuaare!!!!
Pildid on põnevust tekitavad.

Millal????

19.08.2009
Vaim on reisiks valmis, masin loodetavasti kah.
Masin sai juba eelmisel õhtul tangitud ja ka enamvähem kõik reisile kaasa võtmiseks mõeldud asjad hakkama nurka pandud.
Tööl õnneks kliente liikumas vähe ja leiame, et ega mu seal olemasolu eriti oluline pole, ning lähen lõunast koju pakkima.
Romka teeb veel norimist, et kindlasti tagavararehvid kaasa võtaks. Kuna need mul veel suhteliselt vähe sõitnud ja suhteliselt värsked kah, siis ignoreerin seda ja eeldan, et ei ole tarvis... ja kui midagi juhtubki, eks siis kohapealt ostab. Kasti põhja saab pandud pisikene hiina tööriistakohver + igaksjuhuk süütemagneti tõmmits (ühe korra on mul seda juba vaja läinud, kui üks magneti katteplekk otsustas valust lahti lüüa ja ennst staatori ja rootori vahele kinni kiiluda). Varuosadest kaasas vaid igaksjuhuks üks tulepirn, 10 juhtmestrappi ja rull teipi. Paagile paigaldan igakjuhuks ka kaarditasku... kuigi korralikku rootsi kaarti mul momendil veel sinna sisse panna ei ole.
Asjaliku ja vajaliku poole pealt saab muidugi seda ära kasutada, et mul ju suur pagasiruum... ja lisaks telgile ja magamisvarustusele kaasa pakkida ka suveriided, plätad, kasti õlut ja pudeli vanatallinat. Kuna Zidi ~6L paak on pikkadeks matkadesk suhteliselt pisike, siis leiavad kastis koha lisaks 2t õlinõule ka juba valmis seguga kurguni täidetud 5L ja 10L kütusekanistrid. Lisaks mõned paarid vanaaegseid vene sõiduprille, et tuttavatele seal vajadusel eksootikat kinkida.
Tundub, et nagu ongi kõik vajalik peal ja ruumi jääb veel ülegi.



Eestist lahkumiseks sai valitud BSL'i pisike rekkalaev, mis lisaks heale hinnale sõidab trassil Paldiski-Kapellskär, millega saab vältida nõmedat pikka Stockholmist väljaukerdamist vaid oled kohe vastavalt soovila kas maanteel või külavahel kohal. Ega siis ei miskit muud, kui 17.30 saigi Mopeedikeskuse hoovilt , Paldiski poole teele asutud. Odomeetri algne näit täpselt 1500km.
Kuna kogu reis sai planeeritud väikekohtade läbimisena, siis sai ka esmaseks trassiks Üsse-(läbi metsa)-Kadarpiku-Oru-Linnamäe-Padise-Madise-Paldiski.
Esimene peatus Linnamäe pood, kus limonaad ja paar salatikarpi ning jogurtit igaksjuhuks kasti juurde. Enne padiset sai rõõmuga nenditud, et ikka on veel võimalik sõita ~5km offroadi, kuna maantee on remondi käigus lihtsalt üles võetud ja märke selle tagasipanekust veel erilisi pole. Samas tabas varsti imelik üllatus, et Padise-Madise-Paldiski armas piske käänuline kruusatee on asendudnud ideaalselt sileda uue euroasfaldiga... Ja nii ma Paldiskisse jõudsingi. Tanklast igaksjuhuks veel paak kurguni täis... ja sadmasse, teiste omasuguste veomasinate juurde praamijärjekorda. Pisike arutelu ja seletamine oli küll (nagu tavaliselt minuga ikka) check-in'is, et kõigepealt piletimüüja ja siis pärast veel ka programm oleks nõus väljastama mulle pileti, kus sõidukil pole reg numbrit.





Kahjuks oli reisi algus läinud ilma igasuguste tõrgeteta ja jõudsin kohale isegi natukene varem, kui oli planeeritud. Kõigepealt sõidukite laeva pealelaadimist (õnneks olin mina üks neist esimestest) ja siis pärast veel ka laeva väljumist (sest minu mopeedist üle jäänud vabale ruumile oli vaja kuidagi veel ~30-40 veoautot kahele korrusele ära mahutada) pidi kokku päris mitu tundi ootama. Aga igatahes laevas ma olin.

20.08.2008

Värske kuupäev on natukene aega tagasi kätte jõudnud ja lõpuks on ka kõik rekkad õnnestunud laeva ära mahutada.
00.15 hakkabki laev liikuma.

Päriselt on minu iseloomuga selline pisike transpordilaev tunduvalt sobivam nendest suurtest lõbusõidulaevadest - mõni inimene teenindavat personali, pisike köök, kust süüa antakse ja umbes 50-70kohaline saal teleka ja söögilaudadega.
Sööki tooma minnes avastan kerge õudusega, et laeva kokk on minu algklassideaegne pinginaaber ja meenub, et esimesel päeval, kui me koolis endale pidulikult päevikud kunagi saime, sain sinna ka märkuse "tõukas kaaslase vette". Loodan salamisi, et ta nii pikka viha ei pea ja kooli purskkaevu ja läänemerd omavahel võrdlema kah ei hakka. Igatahes õnnestub toidud kätte saada, kuigi koos kommentaariga, et "kas täna on minu kord?". Õnneks jõuame kokkuleppele.
Kõht korralikult täis pargitud ja telekast "südameasi" ära vaadatud, käin saunast läbi ja keeran kajutisse norskama.

Hommikul saab silmad suht vara uuesti lahti löödud ja loomulikult uuesti sööma. Ja seda ikka niipalju, kui sisse mahub, sest krt seda teab, millal jälle saab.
Õnneks ka maa ( kui neid ümberringi vedelevaid kaljusaarekesi ikka nii nimetada saab)juba paistab.
Kuna õnneks olen oma masinaga laeva ninas, siis olen juba teine või kolmas masin, kes maale pääseb ja minema saab. Sadama territooriumilt välja sõites vaatab rootsi toll mind suhteliselt imeliku näoga ja küsib, kas ma lähen puhkama. Saades jaatava vastuse, soovivad nad mulle head teed.
Tõmban väravataga sõiduvarustuse selga, nullin tripmasteri kütusekulu kontrolliks ära, ja asun teele.
Esimesed 20km kasutan ikkagi suurt teed (aga ega eriti arvestatavid ja seda 100% vältivaid alternetiivvõimalusi polegi) ja kulgen E18 maanteed mööda Norrtälje'ni, kust väiksematele radadele ära keerama hakata.



Sealt edasi juba väiksemad teed ja külad...



... järjest siksakitades mööda lahesoppe ja väiketeid ronides üles põhja poole.
Mingit otsest eesmärki mingi konkreetse kilometraazi hambad ristis läbisõiduks või mingiks ajaks kuhugi jõudmiseks omale ei ole pannud. Hulgun niipalju kui võimalik mööda suvalisi väiketeid ja läbi asulate. Kui kuskil mingit huvitavat teeotsa näen, siis keeran sisse ja vaatan, mis seal on, mis selles, et see võib ka mõtetu ringi teha või tupikusse viia. Kui kuskil miskit põnevat näen, mid atahaks lähemalt vaadata, siis peatun ja vaatan ringi.






Osa teest näeb profiililt välja nagu vana võru maantee, ainult et on veel järsemate kurvidega, rohkemate küngastega ja laius kõigub 2,5-3 meetri vahel.
Kuigi enamus ajast olen otsustanud matkal sõita rahulikult, umbes 3/4 gaasiga (ehk siis 40-45kmh), siis sellel teel kiirus 25-30kmh tundub vahepeal juba tõsise kihutamisena ja koguaeg loodan, et ei tule ühtki laia järelkäruga traktorit vastu.





Vahepeal õnnestub kuskil päraper***t ka mõni muuseum või muidu lahe objekt leida ja neid külastada.
Antud hoonest õnnestub ka mingi enamvähem mõistlik kohaliku piirkona kaart hankida, et ma vahepeal vähemalt nüüd tean, kus ma parasjagu olen.






Ühes teepeale jäävas väiksemas linnas leian koha, kus lisaks sellele, et vanalinnas on keelatud igasugune mootorsõidukite liiklus, on keelatud seekord isegi ka mopeedid!



Mingi aja ja sajakonna kilomeetri pärast leian ennast huvitavast kohast.
Viktoriiniküsimust, et kuhu sellise nimega tee viib, pole vist mõtet esitada.





Huvitav, juurdepääs "objektini" on täiesti vaba ja ei mingit salastatust. Tundub, et araabia terroristi muljet ma ka neile ei jäta, sest uurima, et mis ma seal teen ja miks, ei tulnud keegi.





"Objektist" natukene maalilist teed mööda edasi sõites on vana algne asula, mis ei lase põneva naabri olemsolul üldse enda idülli ja rahu segada.











Vahepeal selgub, et ühe paagitäiega (~6L) saab rahuliku sõiduga sellisel maastikul ja sellise koormaga läbida 178km.



Kanister jälle kastist välja, paak uuesti täis ja edasi. Pärap***e bussipeatuses paaki täites avastan, et tiblasid leidub ikkagi igalpool - sellele riigile ebatüüpiliselt vedelevad bussipeatuse kõrval tühjad krõpsupakid, jäätisepaberid, ja kellegi üksik ja väsinud tennis.

Älvkarleby'st edasi on tee kahjuks igavavõitu - suhteliselt sirge, ainul tõusud ja langused, ümberringi mets.
Mingi aja pärast läheb see laiemaks ja siis on selle kõrvale loomulikult rajatud korralik "alternatiivtee", mis muide paljudes normaalsetes riikides, erinevalt meie omast, on täiesti legaalne mopeeditee! (Selle valusa teema juurde jõuan ka hiljem veel palju-palju kordi nagunii tagasi)



Kuna hakkab hämarduma, siis otsustan, et ei hakka ennast Gävle'ni välja pressima vaid keeran natukene peale Skutskäri alternatiivtee kõrval olevast kitseaia väravst sisse ja teen pesa.



Söön kaasavetud salatikarbi tühjaks, joon une kiiremaks tulemiseks ühe õlu ja keeran telki magama. Kõik imelikku eestlast kohale uurima saabunud 10000 sääske üritavad telki mu pealt maha tõsta, aga see neil õnneks ei õnnestu.

21.08.2009

Ärkan järjekordselt imelikult vara - just on hakanud valgeks minema.
Kolmveerand sääskedest on lootuse kaotanud ja lahkunud.
Söön oma hommikujogurti, pakin asjad ja asun teele, et enne hommikust tipptundi Gävle'st õnnestuks läbi sõita.
Linn läbitud lõpetan põhjapoole ronimise ja keeran sisemaale. Trass siksakitades kahelpool suurt E80 euroteed asuvate väikeasulate (Valbo - Forsbacka - Sandviken - Årsunda - Hammarby - Storvik - Kungsgården).

Årsunda'se sõites otsustan, et tiiru ümber terve Storsön'i järve ei tee vaid sõidan läbi (õigemini küll üle) järve.







Kungsgården'ist asun jälle ronima diagonaalis natukene uuesti üles põhja poole (Åshammar - Lumsheden - Linghed)

Ilm kahtlaselt hall ja ähvardav, aga õnneks ei saja... veel.
Mõtlen, et ka kuiv on ju tore olla ja otsustan keerata nina sihtpunkti poole.



Väike ring ümer Svärdsjö ja sõidan Sundborni kaudu Falunisse (mis tundub tunduvalt suurem linn olevat, kui ma olen siiani arvanud).
Kuna teeviitasid ja hoiatusmärke vaadates tundub maantee 293 olevat remondis, otsustan kasutada justnimelt seda.
Eks vahepeal saab natukene ka selle tõttu maanteel jälle offroadi sõidetud, aga suur osa teest on juba valmis ja enamuses osast on maantee kõval valmis või valmimas ka järjekordne täiesti värske alternatiivtee.






Kuna päeva sai alustatud suhteliselt vara, siis jõuangi juba ühe-kahe vahel kokkutulekupaika kohale ja otsustan natukene aega niisama vedeleda, puhata ja teiste saabumist oodata-jälgida. Registreerin ennast varajase saabujana kohe ka ära ja saan osalejanumbri nr 52.







Rahvas saabub järjest, tehakse pesasid, pannakse üles telke ja varikatuseid ja hakatakse otsast ka jorisema.
Teen mopeediga pisikese tiiru ümbrukonnas ja Borlange vahel ja otsustan kah lõplikult puhkama asuda.
Kuna olen natukene seotud Stockholmi mopeediklubiga Duvbo Moppers, siis telgivajadust mul laagris ei ole - mul on kasutada koht ühes nende käpingumajas ja koht nende pikas ühises pidulauas. Jääb üle ennast vaid hästi tunda. Nagu ka eelnevad aastad on kujunenud, on ka seekord Duvbo'de piirkond laagris üheks peo südameks.
Esimene lauda istumine on, selle klubi puhul juba klassika - suur-suur potitäis chilli con carne't ja palju õlut (õlut + igasugu muid vedelaid tundub üldse olevat varutud nädalavahetuseks umbes kuu normi jagu). Lisan ka oma kastis kaasas sõitnud vedelikukoguse (kast Dry Ice't ja suur Vanake) ühisesse "katlasse". Lisaks otse lauale teepeal Padise poest ostetud 2 sümboolset 10kraadist õlut (seekord on Melstaträffi kümnes juubel) ja suure lati korralikku suitsuvorsti (sest Rootsi korv ei ole söödav).
Sadu algab umbes kell 17.00 ja jätkub vahelduva eduga kuni keskööni.
Kesköö paiku suundume pisikesele tripile laagris asuvasse pubisse.

22.08.2009

Pubis natukene muusikat kuulatud, kerged vedelikud manustatud ja inimestega suheldud, suundume tagasi oma peopaika.
Pidu käib täie hooga. Kahe paiku hakkavad inimesed järjest väsimuse tundemärke ilmutama ja magama minema.
Kuna meie peopaik jääb suhteliselt suure liiklusega laagritrassile, on ka igasuguseid läbiastujaid hästi palju.
Mingil hetkel, kui rahvast hakkab juba väheks jääma maanduvad meie lauda kaks "tibi" koos kahe mehega, kellest üks on noor ja teine kuskil viiekümne kandis. Nagu vestlusest aru saan, on tegu kohalike tibinatega, kes olid need mehed üles korjanud natukeaega tagasi sealtsmast pubist. Õnneks kustub see vanem mees ära ja tuiab omaette kogu tee laiuses liikudes minema ja nii saan ise alustada suhtlust purjus noorte rootsi naistega. Tundub, et ega sellest rekkalaevaga saabumise needusest veel lahti pole saanudki, sest õlle kõrval keelt kõrva ajades selgub, et selle vabaks jäänud pisema aga ümarama tibina puhul on tegu 20aastase naisveoautojuhiga! Peale mõnad õlut tuleb talle meelde, et ta alustas hommikuse kaubaringiga kell 4 hommikul ja ta otsustab koju magama ära tuiata. Tundub, et mul vedas, sest minu rootsi keel on piisavalt vilets, et oleksin ise suutnud talle kuidagi viisakalt selgeks teha, et mingu parem koju magama ja ärgu jäägu minu juurde laagrisse.

Hommik seekord ei olegi nii varane - mopeediseltskond alustab elluärkamist, kohvi ja helveste tarbimist umbes 9 paiku hommikul, peale mida algavad ettevalmistused varsti hakkavaks ralliks. Tuginedes eelmiste aastate kogemusele otsustan sellel aastal rallil võistlejana mitte osaleda vaid sõita trass lihtsalt niisama huvisõiduna läbi.






Nende ürituste rallid on midagi orienteerumise, lõbusõidu ja viktoriini segust - tuleb sõita mööda trassi teeristidel kollaste nooltega näidatud suundades, osades kontrollpunktides vastata erienvatele küsimustele (mis oligi põhjuseks, miks ma võistlema parem ei hakanud, sest enamus küsimusi on väga rootsi sisese spetsiifikaga) ja lõpuks finishis täidetud kontrollkaart ära anda. Peauhind (milleks on iga aasta mõni enamvähem tehaseoriginaalis ja sõidukorras vanamopeed) loositakse välja osalejate vahel, kes läbisid kõik kontrollpunktid ja vastasid kõigile küsimustele õieti.
Läbitud trass oli pikkusega umbes 40-45km ja nägi lõpptulemusena välja umbes selline.





Täpsemat joonistada ei oska, sest enamus rajast ol väiketeedel, mida enmus kaartidel lihtsalt ei ole olemas. Samuti oli käigus väga palju "alternatiivteid", kus nii jalakäijad, jalgratturid kui ka need mitusada rallit sõitvat mopedisti üksteisega täiesti sõbralikult läbi said.







Õnnestus leida ka üks alternatiivtee, mis ei olnud mopeedisõbralik!
Seda tõenäoliselt selle tõttu, et see jooksis mööda surnuaia äärt.



Rallilt saabudes avastasin, et minu vedava tagaratta rehv on 2000 läbitud kilomeetriga hakkmas oma täälepingut lõpetama. Eks kindlasti andis oma osa ka see suhteliselt suure matkakoormaga sõit.



Enne paraadile minekut otsustan igaksjuhuks vedava ja vabaltveereva ratta omavahel ära vahetada, eks pärast paraadi läheb rõõmustab laagriplatsis olevaid varuosamüüjaid ja ostab masinale uued tagumisedjalanõud.







Paraddilt tagasi jõudes sain suure üllatuse osaliseks - meil levinuim 16" mopeedirehvimõõt on rootslaste jaoks ebastandartne ja seda lihtsalt ei ole saada. Tõenäoliselt Stockholmi mõnest suuremast hästivarustatud poest ka leiaks, aga mujal enamus kohtades on tegu puhtalt tellimiskaubaga.





Eks ma siis pidin sellega leppima ja heale õnnele lootma jääma.
Aga mis sellest momendil oli ikka mõelda ja põdeda, sest hakkas õhtune pidu - nagu Mellstaträffil ikka, siis ehe rock'n'roll, mille ette, vahele ja järele toimus burnoutcompetition ja loomuliklult palju igasuguseid vedelikke. Enne suure peo algust sai veel koos klubiga all järve ääres paadisillal käidud, millele järgnes tagasi laagrisse toimuv "mäkketõusuvõistlus" umbes 200meetrit pikka ja 45 kraadise tõusuga liivakattega rada mööda... aga üles igatahes jõudsid lõpuks kõik.
Ja pidu võis alata.

Eks üks minusuguse jaoks on kindlasti pidu ka see, kui palju erinevaid mopeede ümber on. Selleks, et mitte tarbitud õllesid loendama hakata, siis parem proovin anda teile kerge ülevaate kokkutulekul silma hakanud masinapargist. Viimase viie aasta arengusuunda näitab see, et kui 2004 olid ülekaalus täisoriginaalseks restaureeritud või loomulikus kulumises säilinud eksemplarid, siis nüüdseks on valdav enamus masinaid järgi aidatud sõiduomaduste parandamiseks. See, kas masin näeb välja originaal, tuuning, custom või rat, ei olnudki olegi enam niiväga oluline, peaasi, et sõidab hästi. Eks raamide vahel sai nähtud ka väga imelike mootoreid või originaalmootoritel väga imelikke silindreid.

Kõigepealt mõned pühendatud pildid:

Romkale
Üks ilus vanakooli Honda Cub






kõigest mittevajalikust vabastatud ja veidikene järgi aidatud Piaggio Ciao




Ja Honda üks Lisaks Monkeyle lahe ahviline - Honda Ape 50



Tonyle

Natukene caferaceri ja sixdaysi stiili











juhin tähelepanu selle BM'i ülekandes olevale kahele ketirattale - üks tänaval ja teine offroad sõiduks. Küljekarbis ka kiirpaigaldatav ketijupp ja tööriist vahetuseks. P.S. see on tehasetoodang!







Honda Dream 50 - kahe ülenukkvõlli ja kahe väljalaskega neljataktiline viiekümnene





ja natukene perforeeringut







Priidule

kaks vanakooli tomosemootriga isendit









Gaujahuvilistele ka üks norrakatel olnud mopeed, kus esihark on sama loogikaga, aga vedrud on "valel pool"

Ja nüüd natukene niisama üldvaateid issanda loomaaiast

Kui üksi on igav sõita






Need kastikad ei ole mitte kokkutuleku osalejate omad vaid selle kämpingu koristajate igapäevased tööriistad!



See Gilera Touring 50 omas reaalselt vahel 125cc versiooni mootorit


Mootor 90cc puuritud ja porditud Honda MT. Stendis näitas tagarattast 9hp.



See olnud kunagi postiljoni sõiduk


Selle gilera mootoriga masina raam on tehtud kahest ühetoruraamist



Eks igaüks saabus kokkutulekule sellise transpordiga, nagu tal parajasti võtta oli



Norrakate sõidukid


Tundub vahel olevat 150cc hiina neljataktiline









Negrini


Ilusad kaksikud







Midagi mopeedi ja rolleri vahepealset Suzuki tootevalikust



mingi järjekordne itaallane... nimi kahjuks ei tule meelde



Müügis olevaid masinaid

Miski kõik kodust leitu + hiina 4t





Tõenäoliselt olnud kunagi hiina roller, esisild tundub olevat tehtud flakmopeedi tükkidest



Peaasi, et veel liigub






Puch Racing






Zündapidson?




Crescendi raam+laste atv tagasild+hiina 4t mootor=


Et reisil olles koduigatsus opeale ei tuleks






Tõenäoliselt 80cc krossika mootor on paigaldatud Crescent 2000 raami









Väga huvitavad lenksukinnitused